Kuna nii Indias kui ka kogu maailmas pyhade periood, siis otsustasime seda veelgi pikendada ja kasutada seda aega veidi mooda Indiat ringi kolamiseks. Sihtpunktiks siis India teine rannik ja naaberosariik Kerala. Startisime reede ohtul ja parast 18,5(!) tunniseks veninud bussisoitu joudsime Kochi. Tunne oli ... nagu oleksime teise Indiasse joudnud. No Chennai lihtsalt ei ole suurem asi linn elamiseks - toostuslinn, kokku surutud ja tolmune, suur pealekauba. Siin aga olid tanavad rahulikumad, inimesed sobralikumad ja restoranis loomaliha vabalt menyys. Hulkusime siis vanalinnas ja rannapromenaadil ringi, soime kala ja kaisime Kathakali tantsuetendust vaatamas. Hommikul suundusime edasi Allepeysse. Kohaliku (akendeta) bussiga. Seal yritasime omale, ja ka veel puuduvale seltskonnale, Joule organiseerida ning edaspidiseks plaani koostada. No suht mottetu linn/kyla tundus olevat. See-eest sattusime vaga armsasse kodumajutusse, mida pidasid noored asjalikud poisid. Toad olid puhtad ja seal oli vaga monus katusealune elutuba. Lisaks olid poisid abivalmid aitama meid muu reisikorraldusliku ja infoga. Igatahes joudsme jareldusele, et grandioosne plaan veeta Jouluohtu bacwatersitel paatmajas jaab neil samustel organisatoorsetel pohjustel ara.
Koige tipuks suutsin ma kusagilt mingi viiruse yles korjata, mistottu oksendasin terve ohtu ja oosel viskas palaviku ka yles. Hommikuks oli see kyll talutavas 37 kandis, kuid olemine kysitav ja jouetu. Seetottu oli paev backwaters'itel parim voimalikest viisidest see mooda saata - lihtsalt lebada varjus paadis, imetleda ymbrust ja logeleda... Ja seda ilu mida vaadata, ikka oli!
Ohtuks joudis ylejaanud seltskond ka rampvasinutena kohale. Omanikest poisid olid elutoa ara kaunistanud ja ohtusoogiks toidu organiseerinud. Olime nimelt joudnud jareldusele, et see oleks parim koht Jouluohtu pidamiseks. Vaga me ei eksinudki.
Jargmisel hommikul peale hilist ja venivat hommikusooki pudenes seltskond laiali. Javier ja Rhiannon laksid lounasse randa, meie Tessaga magedesse, sest pidime varem tagasi minema, ning David otsustas uute tulijatega jaada. Alustuseks muidugi yritasime aru saada, kas lahkete voorustajate poolt pakutav abi reisi korraldamisel ikka on abi ja reaalne ning moistliku hinnaga. No ei olnud eriti reaalne. Kuid nad aitasid meil Peryaris majutuse leidmisel, mis nagu hiljem selgus, oli vagagi hadavajalik.
Ylejaanud paev, ehk siis enam ku 6 tundi, veetsime bussis. Ikka selles kohalikus ja ilma akendeta. Seekord siis hullumeelselt magedes kihutades ja aukudes rappudes. Mina, kui magedehaige, olin ainuke, kes lolli turistina kaitus ja pildistas. (Taitsa piinlik oli.) Ja esimene, kes ohtul jope selga pani - paikeseloojang ja 2600m korgust, eilne palavik ka, buss akendeta... annab vist vabanduse valja kyll.
Jargmisel hommikul arkasime kell 5. Ligi 10kraadine ohutemperatuur tundus ikka jube kylmana! Joudsime loodusparki, kui veel pime oli. Paikesetousuga laks ruttu soojaks, kuid voimalus naha/kuulda loodust arkamas, hommikust udu magede vahel... oli kyll vaart varajast arkamist. Tanasime ka onne, et olime otsustanud "era"giidi kasuks - grupiga oleksime me metsa joudnud ei tea millal ja ilmselt poleks me siis ka loomi nainud. Sest seekord me nagime. Ahve ja kitse ja pyhvlikarja (ja tiigri, elavandi ja karu kakat). Giid oli ka lahe, kuigi ei osanud suurt inglise keelt.
Peale pesu ja asjade pakkimist oli paevakavas elevandisoit. Vaga tobe tegevus, kuid otsustasime, et kui me juba oleme siin turistides kubisevas kohas turistidena, siis voib kord turisti moodi ka kaituda. Ja elevandisoit on yks asi, mis Indias tuleb ara proovida. Enne kaisime veel teises kohas vaikest elevandipoega vaatamas. Nii pisike ja armas 7kuune oli! Aga elevandisoit oli ... vahva! Voi tobe! Tessa proovis veel elevandi pesemist ja londist dushi ka.
Veel kaisime vyrtsikasvatuses/aias ekskursioonil ja teekasvatuses ja -vabrikus. Esimene oli huvitav ja hariv. Saime muuhulgas teada, et teeaares nahtud kilekottidega puud olidki kautsukipuud, nagu ma arvasin. Teekasvatusse joudsime selleks ajaks, kui naised pollult saagiga tulid. Kogu see sagimine, nende naod, riietus ja melu olid omaette vaatamisvaarsus, vabrik ise aga juba kahjuks toopaeva lopetanud. Kusjuures siin piirkonnas on britid juba pikemat aega pesitsenud ja arhitektuurgi on inglaslik. Nyydsel ajal on siin ka turistide hordid ja vaga turistilik kogu see vark. Aga Briti imperialistide jalgi on ka kohalikes margata. Nii monigi kohalik nagi valja, kui tyypiline britt ... ainult palju tommum. Yks vaike poiss oli nagu Print Charlesi neegrist teisik - suured korvad, inglaslik piklik hobusenagu jne. Ja siin kasvavaid joulukaktusi nahes hakkas mul ka pikkapeale joulutunne tekkima. Kuigi Joulud juba pea labi. Mul on ikka eestlaslikult pikad juhtmed.
Tagasi Kumilys ostsime parajasti vyrtse ja kohvi ja shokolaadi, kui kuulsime oma nime hoigatavat. Vaatasime ringi ja bussiaknast lehvitasid meile David, Laura, Rolf ja kogu muu kamp! Nad olid oma plaanide tegemisega siis samasse punkti joudnud. Kuid niiviisi kokku porgata on paras kokkusattumus kyll. Peale muljete vahetamist laksime oma kottide jarele ja nemad ooseks peavarju otsima. Hiljem tanaval porkasime me muidugi jalle kokku. Ja veel hiljem aja parajaks tegemiseks kakaod jooma minnes jalle! Mis siis ikka, veel yks pikk hyvastijatt.
Paev oli olnud pikk ja igati tore. Mis iseenesest on siin juba kahtlust aratav. Bussijaama joudsime me pea tund aega varem ja ainukesed vabad kohad bussis olid 2 esimest. No arvasimegi, et nende kohtadega midagi valesti on. Jalgade jaoks oli seal kyll vahe ruumi, kuid see-eest oli seal mingi tumba moodi asi, kuhu me siis oma kotid ja jalad panime. Loomulikult oli see liiga hea, et olla tosi. Viis mintsi hiljem selgus, et see tumba on ka iste. Ja mitte yhele, vaid kahele inimesele. Lisaks oli meie istme ja bussijuhi vahel korgendik mootori voi kaigukasti kohal, millel stange ymber - sinna puges ka kolm inimest istuma! Ja koigi jalad olid meie omadega hunnikus (loe: jalgu polnud mitte kuhugi panna). Ja kuna seal nii igatpidi kitsas oli, ei olnud mu istmel ka kaetugesid, mis tahendas, et ma pidin kogu tee ennast selle stange kyljes kinni hoidma ja toetama, et mitte istmelt valja kukkuda, kui buss magedes serpentiinides hullupoora kihutas. Ja seda koigest 5tundi jarjest. Ok, lopupoole laks inimesi maha ja jalad sai isegi valja sirutada. Magamisest sellistes tingimustes ei tulnud muidugi midagi valja.
Hommikul 5st joudsime tagasi Kochi. Tessa laks lennujaama - ta kohtub oma ema ja oega ja reisib siis veel monda aega Indias ringi, kuid tagasi Chennaisse enam ei tule. Mina hulkusin tykk aega varahommikuses linnas ringi, yritades leida mingit majutusasutust, kus moneks tunniks kylg maha panna. Ei olnud see sugugi lihtne. Ja uni ei olnud ka koige parem. Noh, kolasin siis linnas niisama ringi ja piilusin poodidesse, et bussini aega parajaks teha. Osta muidugi midagi ei onnestunud. Siin nad vaidavad, et riietel eksisteerib yks universalne (India) suurus, mis sobib koigile. Paraku mitte minule. Muide, see yks suurus tundub kehtivat ka jalatsitele - vahemalt tekib selline tunne kohalike jalavarje vaadates.
Koige tipuks suutsin ma kusagilt mingi viiruse yles korjata, mistottu oksendasin terve ohtu ja oosel viskas palaviku ka yles. Hommikuks oli see kyll talutavas 37 kandis, kuid olemine kysitav ja jouetu. Seetottu oli paev backwaters'itel parim voimalikest viisidest see mooda saata - lihtsalt lebada varjus paadis, imetleda ymbrust ja logeleda... Ja seda ilu mida vaadata, ikka oli!
Ohtuks joudis ylejaanud seltskond ka rampvasinutena kohale. Omanikest poisid olid elutoa ara kaunistanud ja ohtusoogiks toidu organiseerinud. Olime nimelt joudnud jareldusele, et see oleks parim koht Jouluohtu pidamiseks. Vaga me ei eksinudki.
Jargmisel hommikul peale hilist ja venivat hommikusooki pudenes seltskond laiali. Javier ja Rhiannon laksid lounasse randa, meie Tessaga magedesse, sest pidime varem tagasi minema, ning David otsustas uute tulijatega jaada. Alustuseks muidugi yritasime aru saada, kas lahkete voorustajate poolt pakutav abi reisi korraldamisel ikka on abi ja reaalne ning moistliku hinnaga. No ei olnud eriti reaalne. Kuid nad aitasid meil Peryaris majutuse leidmisel, mis nagu hiljem selgus, oli vagagi hadavajalik.
Ylejaanud paev, ehk siis enam ku 6 tundi, veetsime bussis. Ikka selles kohalikus ja ilma akendeta. Seekord siis hullumeelselt magedes kihutades ja aukudes rappudes. Mina, kui magedehaige, olin ainuke, kes lolli turistina kaitus ja pildistas. (Taitsa piinlik oli.) Ja esimene, kes ohtul jope selga pani - paikeseloojang ja 2600m korgust, eilne palavik ka, buss akendeta... annab vist vabanduse valja kyll.
Jargmisel hommikul arkasime kell 5. Ligi 10kraadine ohutemperatuur tundus ikka jube kylmana! Joudsime loodusparki, kui veel pime oli. Paikesetousuga laks ruttu soojaks, kuid voimalus naha/kuulda loodust arkamas, hommikust udu magede vahel... oli kyll vaart varajast arkamist. Tanasime ka onne, et olime otsustanud "era"giidi kasuks - grupiga oleksime me metsa joudnud ei tea millal ja ilmselt poleks me siis ka loomi nainud. Sest seekord me nagime. Ahve ja kitse ja pyhvlikarja (ja tiigri, elavandi ja karu kakat). Giid oli ka lahe, kuigi ei osanud suurt inglise keelt.
Peale pesu ja asjade pakkimist oli paevakavas elevandisoit. Vaga tobe tegevus, kuid otsustasime, et kui me juba oleme siin turistides kubisevas kohas turistidena, siis voib kord turisti moodi ka kaituda. Ja elevandisoit on yks asi, mis Indias tuleb ara proovida. Enne kaisime veel teises kohas vaikest elevandipoega vaatamas. Nii pisike ja armas 7kuune oli! Aga elevandisoit oli ... vahva! Voi tobe! Tessa proovis veel elevandi pesemist ja londist dushi ka.
Veel kaisime vyrtsikasvatuses/aias ekskursioonil ja teekasvatuses ja -vabrikus. Esimene oli huvitav ja hariv. Saime muuhulgas teada, et teeaares nahtud kilekottidega puud olidki kautsukipuud, nagu ma arvasin. Teekasvatusse joudsime selleks ajaks, kui naised pollult saagiga tulid. Kogu see sagimine, nende naod, riietus ja melu olid omaette vaatamisvaarsus, vabrik ise aga juba kahjuks toopaeva lopetanud. Kusjuures siin piirkonnas on britid juba pikemat aega pesitsenud ja arhitektuurgi on inglaslik. Nyydsel ajal on siin ka turistide hordid ja vaga turistilik kogu see vark. Aga Briti imperialistide jalgi on ka kohalikes margata. Nii monigi kohalik nagi valja, kui tyypiline britt ... ainult palju tommum. Yks vaike poiss oli nagu Print Charlesi neegrist teisik - suured korvad, inglaslik piklik hobusenagu jne. Ja siin kasvavaid joulukaktusi nahes hakkas mul ka pikkapeale joulutunne tekkima. Kuigi Joulud juba pea labi. Mul on ikka eestlaslikult pikad juhtmed.
Tagasi Kumilys ostsime parajasti vyrtse ja kohvi ja shokolaadi, kui kuulsime oma nime hoigatavat. Vaatasime ringi ja bussiaknast lehvitasid meile David, Laura, Rolf ja kogu muu kamp! Nad olid oma plaanide tegemisega siis samasse punkti joudnud. Kuid niiviisi kokku porgata on paras kokkusattumus kyll. Peale muljete vahetamist laksime oma kottide jarele ja nemad ooseks peavarju otsima. Hiljem tanaval porkasime me muidugi jalle kokku. Ja veel hiljem aja parajaks tegemiseks kakaod jooma minnes jalle! Mis siis ikka, veel yks pikk hyvastijatt.
Paev oli olnud pikk ja igati tore. Mis iseenesest on siin juba kahtlust aratav. Bussijaama joudsime me pea tund aega varem ja ainukesed vabad kohad bussis olid 2 esimest. No arvasimegi, et nende kohtadega midagi valesti on. Jalgade jaoks oli seal kyll vahe ruumi, kuid see-eest oli seal mingi tumba moodi asi, kuhu me siis oma kotid ja jalad panime. Loomulikult oli see liiga hea, et olla tosi. Viis mintsi hiljem selgus, et see tumba on ka iste. Ja mitte yhele, vaid kahele inimesele. Lisaks oli meie istme ja bussijuhi vahel korgendik mootori voi kaigukasti kohal, millel stange ymber - sinna puges ka kolm inimest istuma! Ja koigi jalad olid meie omadega hunnikus (loe: jalgu polnud mitte kuhugi panna). Ja kuna seal nii igatpidi kitsas oli, ei olnud mu istmel ka kaetugesid, mis tahendas, et ma pidin kogu tee ennast selle stange kyljes kinni hoidma ja toetama, et mitte istmelt valja kukkuda, kui buss magedes serpentiinides hullupoora kihutas. Ja seda koigest 5tundi jarjest. Ok, lopupoole laks inimesi maha ja jalad sai isegi valja sirutada. Magamisest sellistes tingimustes ei tulnud muidugi midagi valja.
Hommikul 5st joudsime tagasi Kochi. Tessa laks lennujaama - ta kohtub oma ema ja oega ja reisib siis veel monda aega Indias ringi, kuid tagasi Chennaisse enam ei tule. Mina hulkusin tykk aega varahommikuses linnas ringi, yritades leida mingit majutusasutust, kus moneks tunniks kylg maha panna. Ei olnud see sugugi lihtne. Ja uni ei olnud ka koige parem. Noh, kolasin siis linnas niisama ringi ja piilusin poodidesse, et bussini aega parajaks teha. Osta muidugi midagi ei onnestunud. Siin nad vaidavad, et riietel eksisteerib yks universalne (India) suurus, mis sobib koigile. Paraku mitte minule. Muide, see yks suurus tundub kehtivat ka jalatsitele - vahemalt tekib selline tunne kohalike jalavarje vaadates.
