Blondide elu on lobusam e. Omapai mooda Indiat seiklemas

R, 28.marts - Bangalore

Hurraa! Tundub, et esimene paev omapai Indiat avastades, on edukalt yle elatud. Peale eilset erakordselt kehva paeva ja hommikusi sekeldusi raudteejaamas ma selles nii veendunud ei olnud. Kuid Bangalore kohale joudes avastasin igati viisaka raudteejaama, mis isegi ei haisenud kuse jarele. Ametnikud olid viisakad ja abivalmid, nii et mul onnestus vaevata saada piletid Guntakalist Jalgaoni - veel yks mure vahem. Pakihoidjad ja politseinikud tegid mulle komplimenre ja kui ma siis yhel rikshadest sos-pillide reklaami nagin, oli selge, et olen teise (osa)riiki joudnud. Linna, kus on rohkelt rohelust ning korghooneid, kus liiklus kaib enam-vahem reeglite jargi (avastasin, et ma ei oska enam valgusfoori ja sebraga yle tee minna). Kus inimesed kaivad moodsalt riides, naised kaasa arvatud ning paarikesed kohvikus voi tanaval taiesti normaalne nahtus on. Yhtegi lehma ja kitse mul ka kohata ei onnestunud. Yhesonaga - peaaegu normaalne linn.

Mul oli seal veeta u 8 tundi kahe rongi vahel. Mis yksipaini oli taiesti paras. Hulkusin niisama kesklinnas ringi, kolasin poodides, soin kenas noorte kohvikus lounat jne. Shoppamiseks tundub see olevat super koht - igasugu poode igasugu hinnaga. Ostsin reisi tarbeks kahed ohukesed pyksid - rohkema jaoks pole seljakotis lihtsalt ruumi ning reisi esimesl paeval kohe hirmsasti kulutama kukkuda pole ka eriti arukas.

29, 30 marts - Hampi
Bangalorest oise rongiga edasi Hospetisse ja sealt Hampi'sse. See on kunagine voimas pealinn, kuid juba tykk aega tagasi hyljatud. Sellegipoolest hammastav ka tanapaeval. Tohutult suurel maa-alal, kivi- ja kaljumagede vahel, leidub igal sammul vahem voi rohkem sailinud varemeid - templid, paleed, majandushooned. Templeid tundus olevat loputult - kuid huvitaval kombel olid nad koik erinevad. Minu lemmikud olid aga hoopis Lotus Mahal ja Queens bath - mosleemi arhitektuur lihtsalt laheb mulle rohkem peale. Hulkusin seal ringi  pea kaks paeva. Vaga kummaline oli vahepeal ihuyksi kusagil varemete vahel olla voi kaljudel ronida. Kuid iga vahegi korgema koha pealt avanes super vaade.
 Ilm oli muidugi meeletult kuum. Naen juba valja kui indialane ja ilmselt tuleb nahk maha.

Tegemist on vaikese kylaga, kuid kyllaltki turistiderohke. Enamus majapidamisi tegutsevad kylalistemajadena ja omavad katuserestorani indo-euroopaliku menyyga. Lahe. Selline elu-olu tahendab muidugi ka rikshamaffiat, kuid Chennai koolitusega oli see kakitegu. Pealegi oli ala taiesti jalutatav.

Huvitavamaks laks elu siis, kui tagasi Hospetisse joudsin, et Guntakali rongile minna ja esmalt yldse pileteid saada. 7 asemel laks rong 7.55. Jargmise asjana avastasin, et mu telefoni oli lainud suveajale ja seega tund aega ees ja seega oli mul rongini kokku pea 4tundi. Linnas/kylas, kus mitte midagi ei ole, isegi pakihoidu mitte. Veel toredam yllatus oli, et sealt myydi rongile pileteid ainult "yldisese" klassi. Ehk siis klassi, kuhu pileteid myyakse ja inimesi peale voetakse  tapselt nii palju, kui tahtjaid on. Ja seekord oli neid palju. Vaga palju. Inimesed istusid kokkusurutult ka ylemistel naridel, alumistel istmetel umbes 3kihis, yhele istmele mahtus terve 4liikmeline perekond, lapsed magasid porandal, kohvrite otsas jne. Paris kanu ja kitsi seekord siiski polnud. Yhes6naga - oli kole, kuid mitte ka nii kole. Mul onnestus end oma koti otsa istuma sattida ja korval oleva noormehega jutu peale saada. Ja pooleteise tunni parast laks suur osa rahvast maha, nii et meil onnestus lausa istet jagada. Nii, et viimane tunnike oli pea lux variant.

Eee... 2.aprill
Yle oopaeva erinevates rongdes ja rongijaamades seigelda on kohutavalt vasitav. Todesin seda esmaspaeval, kui Guntakalist Manmadi joudsin ja hoopis sealt Aurangabadi jouda otsustasin. Jallegi "yldine" klass kuid seekord normaalselt rahvastatud. Pealegi tuleb paevasel ajal iga paari minuti tagant kerjama voi soovimatult osutatud teenuste eest tasu kysima. Ja kui ma siis Aurangabadis suvalisse hotelli joudsin, vajusin lihtsalt voodisse.

Teisipaevane plaan oli yle vaadata Ellora koopad. Kohale joudes selgus, et need on teisipaeviti suletud - RG ei maini seda poole sonagagi. Mingi bussina tegutsev jeep vottis mu peale ja lasi poolel teel asuva kindluse juures maha. Koos yhe koolipoisiga, kes samuti koopaid lootis kylastada. Kolasime siis koos moda kindlust. See oli niiiii korgel mae otsas, et andis selle kuumaga ikka ronida. Kuid vaated sealt ylevalt olid super. Ja hoopis erinevad Hampist ja selle magedest.

Tagasi linna jagasin rikshat yhe inglasega. Kuna mul veel pool paeva yle, siis kolasin niisama mooda linna ringi. Linnaks on seda muidugi suht raske nimetada - ikka vaga kylalik ja traktori alla jaamine oli suhteliselt reaalne. Osutusin vagagi populaarseks jalutajaks. Nojah, tuleb harjuda.Mulle meeldis sealne moslemi arhitektuur, kuigi osad vanad ja suureparased puithooned olid lootusetult raamas. Muuseas nagin ara vaese mehe Taj Mahali. Ilus.

Kolmapaeva hommikul votsin oma pakid jalle selga ning suundusin Ajanta koobastesse. Kohalik buss oli lobus - ylerahvastatud, kuid minule tehti yhe istme nurga peal neljandana natuke ruumi. Onneks vaga keegi midagi ei parinud. Siin paistab, et vaid vahesed raagivad inglise keelt. Chennai on mu selle koha pealt ara hellitanud.

Koopad olid lahedad. Voi mis koopad, pigem kalju sisse uuristatud paleed/templid. Budistlikud. Mis on minu jaoks midagi uut. Ja asukoht oli samuti lahe - hobuseraua kujulise kuristiku sees joe kohal. Jogi oli muidugi kuiv praegu. Kohati tekkis mul seos imeilusa varakevadise paevaga Eestis - kuivand rohi, pea lehetud puud, linnulaul, isegi moned pilved taevas - ainult sooja oli vahe rohkem. Ja maed on endiselt vaimustavad.

Oh, kyll ma olen osav kirjeldaja...


5.aprill - Ahmedabad
Vahepealsed kaks paeva siis Ahmedabadis. Esimesed muljed linnast: pealetykkivad, omavahel tylitsevad ja purjus rikshajuhid raudteejaamas (ja tegemist pidi olema kuiva osariigiga), umbkeelne rikshajuht, kes mu roomsalt peale vottis, omamata vahimatki aimu, kuhu ta mu viima peab. Mitte just koige parem hotelli valik koos elektrikatkestusega - pimedas toas taskulambi valgel paikesekaitsekreemi peale panna oli paris syrr. Pudruse louaga purjs tyyp, kes mind jalitama kukkus. Eeslid, elevandid ja kaamlid liikluses. Mmmm... See linn voib mulle isegi meeldima hakata...

Esimese asjana suundusin tekstiili ja etnograafia muuseumisse. Muuseum iseenesest on super. Mida aga ei saa oelda selle tuuri kohta - giidiks oli hull tadi, kes meid sojavaelise korra sarnaselt muudkui edasi liikuma kamandas. 40ruumi pooleteise tunniga - saavutus omaette ju. Kuna tegemist on eramuuseumiga, kus ruumid avatakse vaid 2korda paevas spetsiaalselt vaid ekskursioonide tarbeks, siis ei olnud voimalik ka omapai voi kauemaks jaada. Kahju.

Edasi yritasin soogikohta leida, mis RG kohaselt turu piirkonnas pidid asuma. See vottis ikka palju aega, kuna nagu ma jargmisel paeval avastasin, olin natuke vales kohas. Kogu vanalinna piirkond aga oli nagu turg. Kitsad tolmused ja tais pargitud tanavad, tihe sagimine ja igasugu nannimyyjad, kes eriti mulle tahelepanu poorasid - soomata ja janusena ajasid nad mu veel eriti narvi. Lopuks leidsin koha, kus lounatada. Peale seda otsustasin mone vaiksema koha otsida - jarv ja misiganes aiad selle aares tundusid sobivad. Kuid jarv Indias ei tahenda ju sugugi vaikset kena puhast kohta. Ning leidus lahke naabrinaine, kes mult kohe raha kysima tuli. Igavesti tyytu oli teine. Ei saanud ma tast enne lahti, kui ta gujarati keelsele mangumisele eesti keeles vastu raakima hakkasin. Siis markasin teises jarve servas loomaaia silti ning veetsin tykk aega seal. Kuni oli aeg Ankuriga kokku saada. Nii lahe oli teda yle hulga aja naha! Kaisime soomas ja kihutasime mootorrattaga ringi, yritades kinno minna. Kuhu me lopuks ei joudnudki.

Jargmisel hommikul leidsin eile otsitud soogikohad ilusti oma hotelli lahedalt. Ja koos sellega trobikonna mosheesid, varavaid ja kindluse. Siin on tegelikult vaga palju ilusat arhitektuuri, kuid enamasti kehvas seisukorras ning kogu selle melu sees ei ole voimali seda vaadata.

Edasi Gandhi ashamisse, mis Ankuri kinnitusel pidi kena ja rahulik koht olema. Oligi. Lisaks sattusin jutu peale yhe muuseumi tootajaga, kes muuhulgas mu kaejooni luges, lounasoogikoha juhatas ning tuuriks riksha korraldas.

Riksha viis mu u. 20km linnast valja Adalaj'i, kus asus treppkaev. Seni lahedaim asi, mida olen siin nainud. Viie korruse jagu maasse minevaid treppe rikkalikult kaunistatud sammaste ja rodudega. Voimas.

Juba teel Adalaj'i hakkas sadama. Korraga muutus ohk jaiselt kylmaks ning tuulehood olid juba tormilahedased. Siis jai sadu jargi, kuid hakkas uuesti ja hullemini. Kuna mu soojemad riided olid hotellis seljakotis, siis kergelt marjana lausa lodisesin. Ja siis tuli Ankur ja naitas pilte lumest. Oigemini kyll rahest. See pidi siinkandis yliharv olema, liiatigi veel sellisel aastaajal. Nojah. Veel yks ohtusook ja siis raudteejaama. Nii kurb, nii kurb.

5.aprill - Udaipur
Udaipur on kena ilus ja monus koht. Magedest ymbritsetud, helesinise jarve ja seda ymbritsevate paleedega. Ja nii rahulik. Otsustasin, et tahan seekord vaga ilusat hotelli - leidsingi. Vaatega jarvele ja jarvepaleedele, magedele niikuinii. Rahvale avatud, ka praegu kuningliku perekonna kasutuses olev, "linnapalee" on lihtsalt vapustav. Kogu see maalingute, mosaiikide ja skulptuuride virrvarr - neil on ikka aegade algusest peale olnud liiga palju inimesi, kellel midagi teha pole olnud. Ja inimesi, kel liiga palju raha.

Pyhapaeval otsustasin minna vaatama  Pilvepaleed ja kindlust 80km linnast Kumbalgarhis. Kohalik kylabuss oli jallegi elamus. 80km labimiseks kulus yle 3 tunni. Jallegi tekitas minu ilmumine bussi kohalikes kylanaistes suurt elevust. Kyll inglise keelt mitteoskavad, kuid ylilahedad siiski oma varviliste saride ja ehtekuhjaga, mis kaalus pea samapalju, kui nad ise. Kusjuures nende sarid on teistsugused ja osa raharoivaid on pigem pluusjakk ja seelik ning siis pead kattev suur ratik.

Kindluse/palee vaatamiseks jai mul vaevalt poolteist tundi ja ehk seetottu see mind eriti ei vaimustanud. Kena oli see sellegipoolest.  Vaated ymbruskonnale ja lopututele magedele igas suunas olid muidugi suureparased. Kogu reis oli ettevotmist vaart juba seetottu, et tee kulges labi magede ja kylade - pouaperioodi tottu pea kuivanud loodus, kuid siiski vaheke rohelust ja oitsvad lehetud (akaatsia?)puud.

Viimasel, pea poolikul paeval, oli plaan linnas niisama chillida ja kusagil aias poosa all peesitada. Enne otsustasin siiski labi astuda muuseumist - mis jallegi asus palees ning oli vaaaga ilus. Kanali aares treppidel sattusin jutustama yhe kohaliku noormehega, kes ytles, et Monsoon'i palee on samuti rahvale avatud ning pakkus variandi, et viib mu oma mootorrattal sinna. Tundus ohutu tyyp olevat, seega noustusin. Palee oli uht kehvas seisus, kuid vaated linnale, jarvedele, paleedele ja magedele...

DELHI - AGRA - DELHI
Ma ei olnud just vaimustunud mottest yksipaini suures ja kaootilises Delhis seigelda. RG hoiatused igasugu sulide ja petiste kohta muutsid selle pea vastumeelseks. Nojah, nii hull see just polnud, kuid valvel tuli ikka olla. Juba ettemakstud riksha leidmine oli suht keeruline ning juht kysis hiljem igaks juhuks 20rs lisaks. Onneks osutus RGst valjavalitud hotell vastuvoetavaks - kiire dush, kiire hommikusook ja siis hotelli  broneeritud linnatuur. Nagu arvata oligi, oli see kiirustav ja ei unustatud toetada sobralike arisid, kuid  siiski ok. Delhi on Chennaist ikka nii erinev - New Delhi avarad teed ja tanavad, pargid, aiad, rohealad teede aares, suured haljasalad mitmete objektide ymber... Kohe naha, et tegemist on (brittide) planeeritud linnaga. Vanalinn, kus mu hotell asus (peamisel turutanaval muidugi), oli see-eest taitsa kreisi. Lihtsalt kreisi - muud ei oskagi oelda. Kogu see sagimine, poed ja arid, igasugu myygimehed, rahvad, loomad, auto ja tavalised rikshad jms soiduvahendid, mis niigi kitsastel tanavatel ja veel tohutu rahvamassi vahel yksteisest mooduda suutsid.

Ma ei tea miks ma arvasin, et rong Agrasse läheb Nizzamuthini raudteejaamast ja nii ma siis hommikul sinna suundusingi. Sealne personal tegi mulle kähku selgeks, et ma vales kohas olen. Õnneks olin sinna jõudnud siiski piisavalt vara. Niisiis kähku uuesti riksha peale, mille eest ma maksin ikkagi liiga palju, kuid mul lihtsalt ei olnud aega kaubelda ning ettemakstute putka oli veel kinni. Õigesse jaama jõudsin umbes 7min enne rongi väljumist. Keegi abivalmis tegelane suunas mind järjekindlalt kusagilt trepist üles, kus järgmine tegelane ütles, et siin veel midagi ei tööta, aga ma pean oma internetist ostetud pileti registreerima ja templi saama kusagil kassas 26 ja näitas kusagile saali, kus lainetasid sabad. Ei tundunud loogiline ning aega mul niikuinii polnud. Üritasin ikkagi perroonile pääseda, kus väravas seisev tegelane jälle väitis, et pean pileti registreerima ja templi saama. Ütlesin, et aega ju pole ja varem pole seda vaja olnud - seepeale ütles ta, et okei, okei aga pean rongis maksma mingi 5 või 10 ruupiat ja nii mind rongile lastigi. Loomulikult ei tekkinud rongis mu pileti või puuduvate templitega mingit probleemi. Mina ei tea, milleks neil sihukest jama korraldada oli vaja.

Agra oli tüütu ja ärritav. Võimalik, et selle hommikuse jama tõttu. Pigem aga agressiivse müügitöö tõttu, millega igal sammul kokku puutusin. Isegi ettemakstud rikshade putka tegelane üritas mulle kogu päeva teenust pähe määrida, mu rikshajuht samuti ning hiljem üha uued ja uued tegelased. Ja Taj Mahali turvateenistusel olid reeglid, milles polnud mingit loogikat (miks ma seda endiselt otsin?) - näiteks ei võinud ma sisse võtta Rought Guide'i, küll aga olid lubatud Agra reisijuhid. No mida iganes. Aga kogu linn on räpane, kaootiline, kõik asjad asuvad ise kohtades ja suht kaugel üksteisest, midagi ei leia jne. Ei meeldind mulle see koht.

 Taj Mahal... oli ilus. Kuna tituleeritud kui kauneim ehitis maailmas, olid ootused loomulikult suured. Ma ei ütleks, et ta lähedalt midagi erilist oleks. Sealsed ornamendid ja mustrid olid kaunid ja töömahukad jne. Kuid see, mis Taj Mahali nii täiuslikuks teeb, on üldmulje. Täiuslikud proportsioonid ja päikese käes särav graniit, mis siiski jätab mulje, kui oleks hoone ümbritsetud uduga - selles peitub ta maagia.

Veel külastasin Agra kindlust. Pigem nimetaks seda küll lossiks. Suur, hästi säilinud ja korras, rikkalikult kaunistatud - just sellisena kujutad ette muinasjutulosse.

Mu teine päev Delhis kadus käest shopates. Ja enamus asju jäi ikkagi ostmata. Kusjuures ma täiega mängisin nende müüjatega. Vaatasin üht vööd, kus tüüp tuli, näitas igasugu trikke kui hea vöö see ikka on ja nii soodne ka - ainult 550rs. Ütlesin, et maksaksin 100 - ja just selle raha eest ma selle vööga sealt välja jalutasin. Või teises kohas vaatasin pükse - onu kiidab mudelit, näitab teisigi, küsib igasugu küsimusi mu kohta ja ütleb siis, et mulle, kui peaaegu kohalikule, teeb ta sõbrahinna, kõigest 950rs. Naersin selle peale, et ainult üks pisike probleem, ma nimelt ostsin täpselt samasugused püksid Bangalorest 290ga. Jne jne. Täitsa lõbus oli. Ja veel toredam oli, et helistas Ankur, et tema parajasti Delhis komandeeringus. Lahe ju!

Järgmise päeva seiklustest lennujaamas ma parem ei räägi. Otsustasin nimelt tagasi Chennaisse lennata - väljavaade veeta 34tundi üksipäini rongis tundus liig, mis liig.

Veel yks tore paev

Miks on nii, et mu viimased paevad tool on jarjest rohkem indialikud? Tanasel paeval on neid yllatusi kohe robinal. Sain katte oma eelmise kuu palga ja kui selle kuu oma kohta kysisin, siis oeldi, et laheb 1-2 paeva. Ytlesin, et olen siin veel ainult homme hommiku poole, mille peale raamatupidaja tegi suured silmad, et kuidas, sinu jaoks on ju homseks piletid Amburi'. Mida!!! Loomulikult olen pyha viha tais ja yritasin valja uurida, kes selle korraldas. Jaljed viisid mu armsa ylemuseni, kes oma onneks praegu Saksamaal viibib, oigemini sealt teel tagasi on. Seega ei saa ma talle isegi mitte helistada ega oelda, mida asjast arvan. Kuidas nad/ta saavad minult kysimata seda teha? Pohimotteliselt korraldab ta mu eraelu juba ( sest mu leping lopeb tana) ning loomulikult ei tule ta selle pealegi, et mul ka muid plaane olla voib - indialastel ju valjaspool tood elu ei ole. Saan aru, et siin on naised ja alluvad lykata-tougata, kuid see on juba liig mis liig. Ja millal ma sellest teada oleks pidanud saama - helistab mulle kell 1 oosel peale lennuki maandumist voi kell 5 hommikul, et kuule, nyyd on vaja minna?

Onneks rahustas Rashid mind suuremalt jaolt juba maha. See oli temast vaga kena - me kaisime isegi koos lounal. Aga endiselt on mul soov oma bossile helistada ja talle kenasti "Tere tulemast tagasi Indiasse!" oelda. Voi lolli mangida ja mitte minna. Aga mu palga ja maksuvark vajab endiselt lahendamist. Hakkan juba Richardist aru saama. F... Asjaajamine siin.

Ja siis..vol2. Otsustasin veidi enne paeva loppu raamatupidajalt yle kysida, millise rongi peale mu piletid on. Ja keegi oli seal korval ja ytles, et oi ei, mu boss ei tulegi tana tagasi, vaid homme hommikul ning tal on kohtumine Chennais. No mida kuradit! Hea, et ma siis jalle kogemata sellest kuulsin. Mitte keegi mitte midagi ei tea ja koik ainult jahuvad midagi. Lopuks ma juba praktiliselt karjusin oma kolleegide peale (mis ei olnud kyll viisakas, kuid pani siiski asjad liikuma) - nad vaatasid mind hammastunult ja kysisid, et milles probleem, miks ma nii pinges olen, rahune maha. Loomulikult, koik oli koige paremas korras juu.

Selle siblimise kaigus "selgus" et Jameel on homme Chennais ja piletid Amburi' on tyhistatud, ja et mul on lootust oma selle kuu palk ka katte saada. Tore.

Lisaks koigele sain kelleltki, kelle nimi mulle midagi ei ytle, ettepaneku ta "sobrannaks" hakata. Aitahh veel kord.

Veel yks nadalavahetus Chennais, veelkord Ambur.

Ohjah. Ei mingit pulma Bangalores. Ma olin piisavalt blond, et jatta mineku korraldamine teiste (loe: indialaste) hooleks ning loomulikult ei olnud siis enam ei pileteid ega hotelle, kui nad seda korraldama hakkasid. Kompensatsiooniks organiseeriti mind tana Ambur'is toimunud sama pulma vastuvotule. India, ja eriti Amburi' ja moslemi pulm kestab ju nadala.

Tseremooniat ma siis ei nainud. Vastuvott oli... Jalle ei oska ma midagi kohe oelda. Betty oli igatahes roomus, et mina ka olin, sest vastasel juhul oleks ta meeste poolel ainuke naine olnud. Moslemi pulmal pole ju midagi pistmist armastuse voi romantikaga. Mehed ja naised on eraldi ruumides ja pidudel. Meile (sh. Richardile, sest valge mees voib su naist naha) tehti suur erand ja viidi naiste poolele ning naidati pruuti.

Teist nii onnetut pruuti on raske leida. Ta ei tostnud kordagi silmi ega vaadanud kellegi otsa. Kui me sisenesime, siis istus ta yksipaini ees poodiumil ratik pahe tommatud. Meie juurde ta praktitliselt talutati. Kui Betty onne soovides ta katest kinni vottis, tombus ta nagu eemale ja veel rohkem krampi. Ei oskagi oelda, millest. Ja see peaks olema koige onnelikum paev su elus! Parvez on kena, tore ja hea poiss ning kindlasti hea abikaasa, kuid... Olla haritud tydruk kaasaegsest Bangalorest, abielluda mehega, keda sa isegi nainud ei ole, jagada temaga voodit ning kolida siis elama tema pere juurde tagurlikku Amburi' - ei tee just yleliia roomsaks, jah.

Edasi oli siis pulmalaud. Meie olime eraldi lauas eraldi ruumis, kus olid isegi taldrikud, nuga ja kahvel - igaks juhuks olime kylalistemajast omale kahvlid kaasa ka votnud, et ei peaks katega sooma. Toit oli maitsev ja yldse mitte liiga terav. Ja lopuks sain ara proovitud ka kuulsa originaalse biryani.

Nadalavahetusest siis ka. Laupaeval korralda Aiesec holi tahistamise kusagil rannas. Mina paraku olin tool, kuna see pulma asi oli siis veel lahtine ning muidu ma nagu yldse enam tool ei kaiks. Ohtul oli Egmore korteris vaike pidu, kuid Aiesec'i "volupallikesed" olid meie niigi horedaid ridu veelgi julmalt harvendanud.

Pyhapaeval ja esmaspaeval sadas. Ainuke, mis me siis tegime, oli louna ja kohvik Davidiga. Oleme temaga viimasel ajal palju koos aega veetnud - vaga tore, huvitav ja vaimukas kuju.

Aaaa, f...! Rong jaab, lisaks juba valjakuulutatud tunnile, veel 20min hiljaks!

Esmaspaev oli mulle igatahes vaga sinine. Ei teagi miks. Pidin oma reisi suhtes mingi otsuse tegema ja piletid broneerima (mis on ylemoistuse raske) ning ilm oli vastikult kuum ja niiske ning kogu olemine kuidagi roidunud. Tyypiline eestlaslik depressiooniseisund seega. Ja siis veel igasugu vaikseid jamasid. Igatahes on mul nyyd olemas piletid Hampisse ja sinna ma ka ilmselt jaan, sest sealt edasi on koik rongid valja myydud. Aga maailm pidavat olema julgete paralt.

Natuke lobusamat ka. Mul ja tana votmata vaga lahe foto - kitsed lihuniku korval magamas betoonkorgendikul, justkui roomsalt oma jarekorda ootamas. Richard narritas yht kitse, kes meil aarepealt auto ette koperdas, et vaata ette, muidu oled kohe biryani.

Ambur jalle.

N8. kiirele ajale vaatamata mu 3 paeva Amburis siiski ei tyhistatud. Mis kujunes paris huvitavaks ja kasulikuks. Motlemapanevaks igal juhul.

Oobisin ja soin koos teiste kylaliste ja voortoolistega firma kylalistemajas. Mis on igati kena, hea sook, ilus tuba, meeletult suur ja monus voodi, televiisor ja taielik vaikus hommikul - mida sa hing veel ihaldada oskad. Chennais on igal hommikul esimeseks heliks, mida kuulen, kellegi pikk rogisemine ja sylitus. Seega igati meeldiv vaheldus.

Esimesel ohtul tegime linna peal vaikese tiiru. Nojah... Ei oskagi kohe midagi oelda. Veel vaiksemad ja veelgi tolmusemad tanavad, inimesed sagimas, tillukesed poed, turg. Absoluutselt koik moslemi naised olid burka's ja ohtusel ajal olid tanaval valdavalt mehed. Elukeskkond pidavat olema meeletult saastatud - seda peamiselt nahaparkimistehaste tottu, kelle kunagised kemikaalid pohjavee ja pinnase ara rikkusid.

Kuna linnas ei ole ohtuti midagi teha, tuli leppida voorastemaja seltskonnaga. Mille yle ei saa muidugi kurta. Olid ju isegi kenad poisid Rumeeniast silmaroomuks. Kasutasin siis juhust kysida Ritchardilt, et mis oli tema algne idee meid praktikale vottes. Tal olevat Taanist selles osas head kogemused, kuid siin see lihtsalt ei tootavat. Ja ta suutis selle ka suhteliselt lihtsalt ara seletada. Et koik see jama ja lollus, mis ma siin nainud olen, on sellest, et nad lihtsalt ei taha muutuda. Et koik on usus kinni, mis ei luba milleski kahelda. Et perekonnas kontrollivad koike mehe vanemad, kes dikteerivad, kas naine laheb tana toole voi yldse kuidas mees oma naisega suhtlema peab. Ja mis otsuseid sa siis vabrikus ootad inimestelt, kes ei tee oma elus kuni vanemate surmani yhtegi otsust? Jne jne. Masendav.

Viimane nadalavahetus Chennais...?

Just. Toenaoliselt on tegemist mu viimase nadalavahetusega Chennais. Sest jargmisel pyhapaeval lahen Parvezi pulma ja siis on mu praktika labi ning plaanis vaike ringreis pohja poole.

Nadalavahetus kujunes seekord pikaks. Tegelikult voib selle hulka ka laupaeva lugeda, sest, kuna ma oma tegevusetusega talle ajudele kaisin, vottis mu ylemus mu Amburi' kaasa. Seekord kaisime autoga. Mitte et mul seal rohkem teha oleks olnud. Chillisin seal niisama ringi, soin kena hommikusoogi ja louna, raakisin ylemusega vahepeal vaga imelikel teemadel ja vahelduseks sorteerisin ta meile. Umbes 4 ajal hakkasime tagasi soitma. Tagasiteel vaatasin aknast valja magesid. Selliseid, mis keset siledat maad lambist tekivad. Kuna hommikul oli sadanud (tegelikult ei peaks praegu sadama), siis ohk oli kergelt udune ja maed paistsid sinised. Ja nende kohal tumedad pilved samuti kolmnurksed nagu jatkuksid maed taevas. Mulle laks selline kergelt depressiivne meeleolu vaga hasti peale.
See meeleolu sai muidugi rikutud Chennai liiklusummikutes. Koju joudes kaisin dushi all ja liitusime Davidi ja Pashaga baaris. Oli kyll tegemist viisaka kohaga, kuid ikka olime me Beatega ainukesed naised seal. Ja vahimagi huvi korral oleksime saanud kavalerid juba enne baari sisenemist.

Pyhapaeva hommiku venitasime niisama mooda ja laksime siis linnapeale chillima. Kaisime kohvikus ja loomaaias. Ehk siis kohalikus maopargis ja lastepargis. Maopargis oli vahepeal etendus voi hariv madude demonstratsioon, kus maotaltsutajal oli koigest jummala suva - isegi kobrat orritades ei voinud ta hooletum olla. Ja krokodillid olid seal koige laisemad loomad, keda ette voib kujutada - nad lihtsalt lebasklesid kus juhtus ja kuidas juhtus. Vahepeal tegid sammu voi avasid suu ja nii jaidki. Muidugi oli ilm kuum ka, kuid see oli midagi erakordset. Nojah, meie kaisime varskenduseks kohvil ja koogil yhes mega ilusas aiakohvikus. Ning jalutasime siis koju. Pyhapaevaohtuse vahese liiklusEga on Chennai taitsa jalutatav linn.

Esmaspaev oli mulle samuti puhkepaev, sest... energiapuuduse tottu anti kask koik vabrikud esmaspaeviti seisata. Normaalne ju. Meie tehas (ja ilmselt ka koik teised) kuulutasid pyhapaeva toopaevaks. Mina nihverdasin sellest muidugi korvale. Aga kus on energia kokkuhoid, kui koik esmaspaeva asemel pyhapaeval tootavad, kysite. Seda minagi. Seletus vaga lihtne - kuna enamus vabrikud pidavat nagunii ka pyhapaeviti tootama, siis on ikkagi yks "energiavaba" paev. Lisaks pidid pyhapaeviti niikuinii ainult pooled toolised valja ilmuma - seega kokkuhoid taitsa olemas.

Puhkepaeva kohta oli mu esmaspaev ylitihe paev. Keegi pidi yldise majapidamise tarbeks asju ostma, siis oli mul endal vaja kovasti shopata, lisaks lagunesid mu kingad ara ja uute leidmine on paras peavalu. Lisaks koigele, pidin vahepeal ka oma registreerimise jarel kaima (jess, tehtud!), ning seda koike meeletu kuumaga. Ja Spencer Plaza on nii lollaka pohiplaaniga koht ning ilma igasuguse loogikata. Jooksin sEal nagu idioot ringi ja avastasin end ikka samadest kohtadest. Kingapoode oli voimatu leida, koik kingad on siin joleda kontsaga (kylastage Bata poodi Tallinnas, siis hakkab mingi ettekujutus tekkima) ja igal teisel sammul oli mingi nannimyyja, kes mind lahkelt oma poodi kutsus. Ahhhh! Igatahes lahen ma seal iga kord jubedalt narvi selle peale. Voibolla seetottu polegi ma ammu shoppamas kainud ja nyyd siis oli vaja koik tasa teha.

India...

13.marts
Ma peaksin siin olema juba koigega harjunud ja midagi ei tohiks mind enam yllatada, kuid paistab, et mul on siiski veel arenguruumi.

Mu ylemuse asetaitja vaitis juba moni paev tagasi, et siin respekteeritakse valget inimest rohkem. Ametialaselt just. Et nad on konkreetsemad jne. Laveerisin siis valja, et ilmselt ei ole asi mitte nahavarvis, vaid viisis, kuidas nad kysivad ja asju ajavad.

Eile tuli ta jalle sama jutuga. Asi selles, et osakond oleks pidanud juba sellest nadalast voi kuu lopust olema Amburi' kolinud, kuid moni paev tagasi oeldi, et uups! seal ei ole veel ruumi ja olge veel 3kuud Chennais. Vahepeal joudis osa tootajaid muidugi juba lahkuda. Nyyd siis on uus hooaeg algamas, tood palju ja inimesi mitte. Tema kysimus oli, et kas saaksin neid aidata. Et ma oskan seda ja seda ja toda (ma ei teadnudki, et ma pariselt yldse midagi oskan) ja seetottu ma neile meeldin ja neil oleks rohkem selliseid inimesi vaja. Ja et mu nahavarvi tottu respekteeritakse mind rohkem. Et kui Shafana voi Muzamil midagi kysivad, siis seda ei tehta,( kuna ta on obluke ja vaikne, kuid vahepeal tool olnud kogukamat konstruktorit kuulati, kuna ta on kogukam), et Muzamil ei loe pabereid, et liinis ei loeta pabereid jne jne. Ehk siis pohimotteliselt ta tunnistas, et nad ei saa hakkama, et ta tootajad ei suuda ennast kehtestada ning toolised istuvad neile pahe. Ja mismoodi mina sellest jamast nad nyyd 2nadalaga valja pean aitama? Ma olen ju koigest praktikant ja peaksin seega olema madalam kui muru - nii vahemalt suhtutakse siin koigisse teistesse (kohalikesse) praktikantidesse.

Vahepeal tegelesin siin oma ylemuse meilide korrastamise ja haldamise systematiseerimisega. Tuleb valja, et koik osakonna meilid ja tooteid puudutav informatsioon saadetakse koopiana ka talle. Ehk siis yle 100meili paevas, millest enamik on mittevajalik. Sealt on ju voimatu midagi leida. Aga vaga huvitv lugemine. Paistab, et tippjuhtkonna tasemel on juhtimine kaasaegne ja tasemel, kuid jargmistes astmetes see koik sumbub. Kus iganes sa pealispinna alla juhtud syyvima, on seal totaalne organiseerimatus ja motlematus. Asju tehakse uskumatult nyril viisil ja ilma igasuguse perspektiivita - igal yhel on oma kindel loik, mille ta kuidagi valmis pusserdab, ja siis jargmine inimene hakkab seda koike jalle ymber voi uuesti tegema. Voi yldse mitte tegema - nagu nad mulle just tunnistasid. Ja tegemist pidavat olema India moistes yhe kaasaegsema ja moistlikuma ettevottega!

Raakides mu ylemuse asetaitjast - olen juba tykk aega kergelt intrigeeritud, kuidas ta ei tea kuidas minuga kaituda. Ilmselgelt ei kohtle ta mind sarnaselt teiste tydrukutega st. aupaklikult ja distansilt. Ja ei sobi ka paris sama kaitumisviis, mis mu meeskolleegide puhul. Nii ta siis on kyll igati viisakas, kuid aeg-ajalt tuleb ja myksab voi yritab nalja teha ja semu olla. Tegemist on nii... 40se mehega.

Iseenesest on inimesed siin vagagi fyysilise kontakti aldid. Eriti mehed - nad praktiliselt elavad yksteisel seljas, kaivad kaest kinni, kaelakuti jne. Ja seda taiesti ilmsyytul, sobralikul moel. Vahepeal oli meil siin konstruktor Hiinast - veel yks David. Tema eest vastutas siin Asrar, kes on tore ja tosiusklik muslim. Loomulikult kippus ka tema pidevalt Davidit puutuma, too aga tombus pidevalt eemale, et "Ara tule, ara tule, mulle ei meeldi mehed" Asraril polnud orna aimugi, mida ta silmas peab, ja ma ei raatsinud ka tema syytut maailmapilti teda valgustades purustada.

14. Marts
Davidil oli eile hulleim paev Indias, minul siis tana. Nii vaga pohjust nagu polekski. Lihtsalt hommikul argates oli jube vasinyd tunne juba, siis jalutasin pool linna labi, et leida koht, kus koopiaid teha, sest enamustes kohtades koopiamasin kas ei tootanud voi olid nad kinni. Ja siis valismaalaste registreerimise osakond. Algus oli paljutootav: sain suht kergesti palutud, et nad ikka mul nadalakese rohkem lubaksid olla ja mu ara registreeriksid. Onneks oli mul lennukipilet kaasas toestuseks. Siis hakkas venima ja venima. Viimane ametnik oli rase tytarlaps, kes kaitus kui koige hullem voimalik ametniku versioon ning teatas, et tuleksin esmaspaeval kell 2 registreeruma. Ohhjah. Asi seegi. Vahemalt ei leiutanud nad veel mingeid dokumnte,mida vaja voiks olla. Nyyd jaab vaid yle loota, et esmaspaevaks nouded muutunud ei ole. Siin on inimesi, kes on kainud isegi kymme korda, enne kui nad oma templi said. Isegi super kauplejal ja labiraakijal Jeval onnestus see alles 7.ndal korral. Seetottu valmistusin ka hoolega -kogusin kokku koikvoimalikud vahegi vaja minevad dokumendid, voltsisin pabereid (Aieseci omi, et kuupaevad oleksid yhesugused ja mitte kuu aega tagasi hapuks lainud) jne.

Nojah, ja lisaks sellele on ilm vihmane, mis tahendab, et tanavad on tais pori, liga ja s...vett. Ohk on kuum ja niiske, riided seljas kleepuvad, pesu ei kuiva ning laheb haisema... Ja siis tuli mul minna toole, kus ma midagi ei tee. Vaatamata sellele, et tood pidi hirmus palju olema, ei toimu siin endiselt midagi. Ma ei tea, mis generaalplaani nad siin hauduvad ja miks alustamine nii pikalt aega votab. Minul on siin jaanud alla 2nadala, seega ei tundu millelgil enam motet olevat. Yhes6naga - kultuuristress. Peaks Davidilt kysima, kuidas tema ennast tana tunneb - siis teab, mida homselt oodata.

Toimekas nadalavahetus

Pidime Davidiga laupaeva pealelounal Mahablipuramisse minema, kuid siis reede hommikul saatis Aiesec sonumi, et neil yritus. Kuna nad ilmselt pingutavad ja pealegi ei olnud praktikantidest peaaegu kedagi linnas, siis otsustasime, et viisakas oleks ikka minna. Edasi laks juba lobusaks.

Laupaeva lounast siis helistas Olga, et peab minema paaridena Aiesec+praktikant ja temal mulle saatja kandidaat. No helistaski siis mone aja parast mulle keegi noormees, kes tagasihoidlikult ja kogeledes mind kohtama kutsus. Et kas voib mulle kell 4 uuesti helistada ja tapsustada jne. Saatsin talle siis sonumi aadressi ja kellaajaga. Sain vastuse kysimusega, et mis ma selga panen. !? Yrituse teema oli "Biker's night". Ja mina jatsin just oma mootorratturi ylikonna Eestist kaasa votmata! Mis teha, tuleb tavaliste riietega minna. Kahjuks. Umbes nii ma vastasingi - ja sain uue siira vastuse: "Ok, ma ka siis mootorratturi riietes ei tule. Aga mis varvi riideid sa kannad, et sobiksime?" No tule taevas appi! - mida koike ma kuulma/taluma ei pea. Lapsed on ikka lapsed.
Parim osa on muidugi see, et kell 4 helistas tyybi sober, et ta sober ikka ei saa mulle jargi tulla, kuna ta vanaisa suri ara. Milline pettumus!

Ausalt oeldes olin toolt koju joudes vagagi tige ja pahas tujus ega tahtnud yldse kuhugi minna. David aga, et tule ikka, muidu on tema yksinda ja muidu jatsime ilmaasjata Mahabsile minemata jne. No ma siis laksin. Pidu oli... suundusime ysna ruttu korvale klubi baari(!) abi jarele. Mis oli muidugi omaette keeruline protseduur. Baar nagi kyll viisakas valja, kuid millegi parast meid seal teenindada ei tahetud. Ootasime siis tykk aega valjas, kuni meile joogikaart toodi. Veel jupp aega kulus jookide katte saamiseks ja millegi parast nouti kategooriliselt, et me terrassil istuksime. Ja veel rohkem laks aega, et arvet maksta. Loomulikult olin ma ainuke naisterahvas seal.

Koos "Happy Sprite'ga" oli taitsa lobus peol vaadata teisi voidu kokakoolat joomas ja paaridena ajalehe peal tantsimises voistlemas. Meil tegelevad sellega... 14aastased? (Tanapaeval ilmselt 7-sed.) Ja isegi nemad joovad voidu olut voi midagi hullemat. Ja paistab, et nad siin jaavad purju ka coca colast, sest ametlikult oli tegemist kuiva peoga.

Mingil hetkel sai pidu otsa ja kysiti meilt, et kas me tahame ka afterpartyle tulla. Kuna see asus meie maja lahedal ja puht huvi parast, mis tahendab pidu siin, me laksime. Nyyd ma siis tean: peamine tegevus on joomine ja kanepi suitsetamine. Yhel tyybil oli synnipaev, mille puhul teda traditsiooniliselt munadega loobiti. Veel meenub, et raakisime Davidiga umbes tund aega omavahel usust, David vestles pikalt indialastega Briti kolonisatsiooni teemal ning otsis taga oma jalutama lainud platusid. Ajaa, mis koige tahtsam - esimene siin kohatud inimene, kes Eestis on kainud! Hurraa! (Eelmine Aiesec Chennai president, kel Soome asja oli ja sealt siis laevaga Tallinnasse jooma sattus)

Tegelikult on suht yllatav, et me jargmisel hommikul siiski Mahabsile viitsisime minna. Kuigi ka see laks yle kivide ja kandude, sest bussid olid tais ja koha saamine paras olelusvoitlus. Kui David yhe juhi kaest marsruudi kohta kysima laks, siis kysis too talt: "Kes see on?" ja vihjas minule. David, et sober. "Ei, ei ole sober, armuke" Motle kui taibukas tyyp - milleks siis yldse kysida. Aga Mahabs oli lahe - lihtsalt chillid, sood lounat, kolad rannas ja kaljudel, sood rannarestoranis ohtust... Ainuke paha asi oli, et ohtul tuli tagasi tulla. Selle juures meil onneks vedas, sest sattusime bussile, mis laks bussijaama asemel louna Chennaisse, kuid oli see-eest igati viisakas, akendega, uksed kaisid kinni ja, hilise aja tottu, ka kiire. Mida sa veel oskad tahta. Kokkuvottes olime kodus tunni ja 20minutiga - tavaparase 2,5tunni asemel. Kell oli siis pea 11 ja ma lihtsalt kukkusin voodisse.

Jargmine paev umbes 11 ajal ohtul joudis Maksisim oma vennaga tagasi ja korraldas tollele lahkumispeo. Marksonad: venelased, viin ja kaaviar peaksid olema selgituseks piisavad. Ei olnud mitte tore tana hommikul toole minna.

Juhuu! Ambur

Just! Kaisin tana Amburi' s. Peale loputult kuuldud lubadusi, olin juba suht kindel, et vahemalt firma kulul ma seda paika ei nae. Ja nyyd siis niisugune yllatus.

Kokkuvottes oli mul vaga hea paev. Arkama pidin kyll enne viit, et rongile jouda, kuid rong oli kena ja minuga samas vagunis olnud omanik (arvasin, et ta on mu ylemusega samas vagunis) saatis mulle ajalehe ja puha. Tehas(ed) oli ka meeldiv yllatus - suur, puhas, korras, organiseeritud... Isegi naised olid toopluusidesse riietatud - kyll saride peal, kuid asi seegi, sest Chennai tehases lasevad nad oma saride ja salwaride lehvides masinate vahel ringi. Inimesed tundusid ka asjalikumad ja toimekamad ning nende inglise keele aksent taiesti arusaadav. Yksteise voidu vedasid nad mind ringi ja seletasid, mulle tutvustati oma sadakonda inimest (annaks jumal, et ma sinna tagasi ei peaks minema, sest ma ei maleta neist yhegi nime) ja koik olid ylisobralikud. Iga mind Chennaist teadev inimene tegi muga juttu jne. Ahjaa, Eesti tundus ylkeeruline haaldada ja meelde jatta. Ja kui ytlesin, et see on Soome korval (yks klient on Soomest), siis tuli valja, et Eesti asub saarel Soome lahedal. Vahepeal tekkis aga tunne kui loomaaiaeksemplril, sest mind vahtis suu ammuli tuhatkond inimest. Parim lahendus seelles olukorras tundus olevat: "Just smile and wave". Onneks saabus varsti louna.

Lounat soime korval asuvas firma kylalistemajas. Vaga ilus interjoor, hea toit (loomaliha!) ja nuga ja kahvel. Lauanaabriks pr. Bevan. St boss nr 2 naine, kes ka firmas tootab, taanlanna. Jutustasime pikalt India jms teemal ja ylejaanud pool paeva veetsin tema sabas. Oppisin ja kuulsin ysna palju. Ta on vaga meeldiv naisterahvas ja mulle meeldib ka see, kuidas ta oma liinis asju korraldab.

Ja tagasiteel rongis istusin oma bossiga korvuti ning see oli esimene kord, kui temaga pikemalt raakida sain.

Uuemat

Vahepealsest elu-olust siis...

Toojuures nad mind endiselt rakendada ei oska - kysisin siis, kas voin naha ylejaake kasutada ja nendest midagi teha. Vastati, et ma voin teha, mida tahan. Tore ju. No ma siis tegingi oma fotokale ymbriskoti. Ja siis otsustasin proovida kingade tegemist. Kingavabrik ikkagi ju! Olen seda teinud (vaheldumisi veel paari fotoka ja mobiili kotiga, millele "tellimuse" sain) yle nadala juba, kuid tald on veel ikka puudu. Kinga ma muidugi ise ei ommelnud ega tommanud liistule. No esimesed kerged moodapanekud hakkavad selle juures juba ilmnema. Aga yldiselt olen omandanud kohaliku toostiili, st enamuse ajast unistada voi seltskonnaelu elada. Rohkelt aega kulub muidugi ka sellele, et teiste jargi oodata, millal materjali saab voi midagi kysida. Opetavad mind vahemalt 6 erinevat inimest ja igayks isemoodi, seega ime pole,et midagi valesti on. No midagi kapitaalset seni veel mitte. Ja kui ma seni olen vaid vingunud, kui halvasti ja lollisti siin on, siis naiteks antud juhul on tegemist hoopis positiivse erinevusega - Eestis enamus firmasid praktikandi lollusteks oma materjali, liinitoolisi ja tooaega kasutada ei laseks. Siin aga ei voeta mind kui tosist toojoudu, vaid opilast. Minu enda mure, kuidas ja mida ma opin.

Siis oli meil eelmisel nadalavahetusel suurem Vene pidu Kodumaakaitsjate paeva puhul ehtsa Vene viina ja kalamarjaga. Jargmisel paeval Eesti iseseisuspaeva tahistamine seega vaga vedu ei tahtnud votta. Tegin suure portsu kartulisalatit ja pidasime lihtsalt vaikese ohtusoogi. Oma syy oli selles muidugi kohalikul Aiesecil, kes helistas, et: "Kas voin mone sobraga natukese aja parast labi astuda ja yht-teist arutada" ja siis 3min parast vajus u. 15inimest sisse. Jutt oli, et ikka asju paremaks muuta, suhteid parandada jne pla-pla-pla. Kuna Olga lootis neilt rollerit laenuks saada, siis kutsus nad pannkooke sooma ja neist lahti saamine vottis tykk aega. Muuhulgas yritasid nad meile seletada, kui "ohtlik" on valismaalasel Chennais elada. Ja seda raakis tyyp, kes on ise Delhist parit! Chennai on yks turvalisemaid linnu Indias ja koige ohtlikum asi, mis siin juhtuda voib, on et keegi krabab sind taguotsast. Ja toenaoliselt on see krabaja minust u. poole vaiksem. Aga noh, naha on, et nad vahemalt yritavad asju paremaks muuta, sest ilmselt on siit lainud negatiivne tagasiside mojuma hakanud ja praegu ei pidavat uusi praktikante tulemas olema.

Siis... eile kaisime Egmore korteris lahkumispeol - Rafa lahkub ja ylejaanud lahevad pikemaks ajaks reisima, nii et korter jaab moneks ajaks taitsa tyhjaks. Kusjuures nende korter asub 8ndal korrusel ja on super vaatega. Ylevalt vaadates paistab Chennai ka linna moodi - tanaval tundub tegemist olema loputu kylaga.

Veel on mu uueks hobiks rikshajuhtidega kauplemine. Ja erinevate transpordiviiside harrastamine kojusoidul. Vahepeal kain isegi rongiga, sest see on lihtsam, kui rikshajuhte taga ajada ja toole meelitada. Aga jah, igapaevase soidu hinna olen markimisvaarselt allapoole saanud ja igasugu plama neile ajada pole mingi probleem. Varsti olen nagu vana juut (oops!, poliitilise korrektsuse huvides peaksin nyyd vist vabandama), kes iga asja yle tingib.

Hyderabad'i pilte

Hyderabad pilte

Hyderabad

Kuna neljapaeval mu ylemus tagasi ei tulnudki, otsustasin reedel yldse mitte minna – milleks kulutada 300rs transpordile ja siis paev otsa mitte midagi teha. Ja raamatut lugeda vms voin ma ju kodus ka. Seda enam, et keegi pidi paeva ajal kodus olema, et veemees vett saaks tuua ja akki tuleb keegi, kes interneti ara parandaks. (Esimesed Austraalia Davidi lahkumise tagajarjed.) Nii sain ka pesu pesta ja asju pakkida. Sest nadalavahetuse plaan oli vaheke ringi kolada.

Seekord siis u. 800km pohja poole ja Hyderabad. Linn, mis on olnud moslemitest valitsejate kaes ja kus tanasenigi suur ja vaga konservatiivne moslemite kogukond. Tanavapildis valjendub see hulga mustade koonustena, keda naisteks nimetatakse. Ja vaid mone yksiku ringikolava lehma naol. Tegemist on Chennai jarel suuruselt 5. voi 6. linnaga Indias, ja erinevalt Chennaist, tekkis seal olles ka linna tunne. Ja musulmannide voimuloleku ajast on seal tuntavalt idamaine (araabialik) arhitektuur, jogi, jarv ja meeletu kindlus. Kahe paeva jooksul ei joudnud me just palju naha, kuid nahtu oli lihtsalt vapustav. Kohati tekkis tunne, et oleme Pakistanis vms riigis. Ja veel uskumatum on, et need mitmed lossitaolised hooned on kasutuses kui kohtuhoone, haigla, ramatukogu jne.

Niisiis asusime reede ohtul rongi peale (esimene paris rongisoit siis siin minule ja nii monelegi teisele) ning alustuseks avastasime, et meie kohad on koik ykshaaval mooda vagunit laiali. Polnud just koige meeldivam todemus. Pika peale onnestus need ara vahetada ja nii loksusime 14 tundi yheskoos. Jargmiseks katsumuseks oli hotelli leidmine – loomulikult leidus kohe abivalmis "giid", kes meile igasugu urkaid naitas, kuni lopuks vahe kallimatest kohtadest sobiva leidsime, kuid ka seal oli tykk aega kauplemist ja vaidlemist ja jagamist.

Jargmine proovikivi oli hommiku/lounasoogi koha leidmine ja sealt siis edasi linna avastama. Nahtut on parem vist piltidel naidata, kui kirjeldada… Hyderabad on tuntud ka oma turgude poolest ja poisid ei olnud just yleliia roomsad, kui me rikshast Irenega kogu seda kinganaitust nahes, kilkama kukkusime. No parast me lihtsalt jalutasime sealt labi teel kohtuhoone juurde. Ja juhtus kuidagi, et ei saanud ostmata jatta ka monesid parlikeesid (appi, mu jeesti keel laheb yha hullemaks) – tegemist ju parlikaubanduskeskusega.

Veel oli idee minna paikeseloojangu ajaks jarve aarde selle keskel olevat budha kuju vaatama. Osutus vaga lobusaks. Koigepealt leidsime me sinna soiduks tymakaga "peo"riksha ning jarvel tiiru tegemiseks valja valitud laev osutus tantsulaevaks. Praktikas tahendas see kova tympsu ja keskparaseid esinejaid, kes filmidest nahtud tantse jargi yritasid teha ja vaga cool'id olla. Osa noori publiku hulgast hakkasid selle peale ise hoopis taga saalis tantsu tegema ja lollitama. Mingi aja parast kutsusid esinejad neid lavale ja siis laks veel hullemaks. Nalja kui palju! Aga samas ka paris kole. Lopuks laksime juba valja reelingute aarde ja syndis otsus ohtul yles otsida rockbaar.

Paris selleni asi siiski ei joudnud. Ohtust soime vaga ilusas, heas (ja ka kallis) Punjabi restoranis, kus toidu korvale ka alkoholi oli voimalik osta (asi mis Tamil Nadu's ei onnestu kohe mitte kuidagi). Nii see aeg muudkui venis ja venis ja hiljem leidsime me baarist hoopis kiiremini yles "veinipoe" (no mina ei tea, mis alkoholi poode siin niimoodi nimetatakse – vein on ainuke, mida sealt osta ei saa) ja nii sinna minemata jaigi.

Hommikul vottis meie ilueedidel enda sattimine aega 11ni, veel natuke oiendamist hotellist valja registreerimisel ning raskused hommikusoogikoha leidmisega. Lopuks jalutasime lihtsalt 5tarni hotelli kohvikusse. Indias on see taiest voimalik ja mitte esimene kord, kui seda teeme. Keegi ei sea su sealoleku asjakohasust kahtluse alla (kuigi nagime vaja nii turistd kui voimalik) ning arve ei ole sugugi kosmilistes numbrites (Eestis ei saaks mones kohas selle eest kohvigi). Yldse oli soogikohtade leidmisega Hyderabadis meil raskusi – soimegi kahe aarmuse vahel – 5tarni hotellides ja siis kohtades, kus eine maksis kokku 20rs ja motlesid hoolega, mida tasub syya, mida mitte. Paris kohulahtisust keegi siiski ei saanud. Kummaline lihtsalt. Vahepeal kaalusime isegi McDonaldsit, sest seal see leidus, kuid oli mottetult kallis.

Kogu ylejaanud aja pyhapaevast veetsime kindluses. Mis on lihtsalt vapustav! Selle pindala on 5ruutkilomeetrit ja see asub 122m korgusel linna kohal. Ja ei olnud mitte ainult kindlus, vaid ka palee, aiad, mosheed jne. Ja milline vaade kogu linnale. Eesti linnused/kindlused on sellest vaid kaduvvaike osa. Ning see koik on suht hasti sailinud. Jallegi – pildid annavad ehk vaheke rohkem aimu.

India pulm

11.veebr
Kaisin eile pulmas - pruudiks oli yks meie omblejatest ning kutse sai loomulikult kogu osakond (ehk siis 70inimest). Koik muidugi kohale ei lainud ning minu soov minna tekitas algul palju arevust, kuni ma kinnitasin, et bussiga minek on mulle taitsa ok.

Pulm toimus 7.30 hommikul ja linnast valjas. Seega pidin arkama kell5, riksha leidmine vottis aega ning leiduv osutus koige juhmimaks juhiks, kelle otsa olen seni sattunud. Seega jain kogunemisele 15min hiljaks, mu kolleeg veel 20 min, siis jargmises vahepeatuses jargmine ning oiges kylas oige koha leidmine osutus samuti aeganoudvaks. Yhes6naga - kohale joudsime tseremoonia lopuks. Kahjuks. Minu ilmumine tekitas jallegi yleyldist tahelepanu - yhel hetkel oli rahvas ringis mu ymber ja lihtsalt vahtis suu ammuli (pruut oli kindlasti "roomus").

Edasi liikus kogu kamp vastuvotu toimumiskohta. Pulmaliste transpordiks oli veoauto (maalingutega, nagu tavaliselt, millest yks oli "Don't kiss me!"). Mind pandi yhe kolleegi mootorrattale, kuid kuna olin seelikus, siis pidin istuma nagu india naised - kyljega. Paris kole oli niimoodi.

Vastuvott, kui selline, toimus kusagil hoones, kus olid pikad lauad, mille vahel siis toitlustajad ambrite ja pottidega saalisid ja kulbiga banaanilehtedele toitu serveerisid. Kui soodud, siis tehti ruumi jargmistele jne. Peo moodi asja ja koosolemist kyll ei olnud. Inimesed lihtsalt tulid kohale, soovisid onne, tegid koos pruutpaariga pilti, soid natuke ja laksid siis laiali. Pildistamine tundus igatahes ylimalt tosine ettevotmine olevat - nii pruutpaar kui kylalised votsid selleks hetkeks kangestunud poosi ja manasid ette kivistunud ilme. Pruudil on tegelikult ilus naeratus, kuid mul oli tykk tegemist, et teda selliselt tabada.

Tagasitulek oli tunduvalt seiklusrikkam - erinevalt varahommikust, olid bussid siis rahvast puupysti tais ja pooled rippusid veel valjaspool. Ehtne vark. Ja, yle hulga aja, hakkas veel sadama kah.

14.veebr
HEAD SOBRAPAEVA KOIGILE! Ma kyll ei tea, millal mul onnestub need soovid teele saata, sest korteris pole netti juba nadal aega ja ka tool on pidevalt probleeme sellega. Vist mingi suurem jama, sest mujatki on sama kuulda olnud.

Mul on niiiii iiigav! Ma-ei-tea-mitmes paev juba teen ma mitte kui midagi. Ootan, kuni mu ylemus mulle mingi ylesande leiutab. Ykspaev, kui teda kohal polnud ja tema asetaitjast ka abi ei olnud, kysisin lihtsalt lounast ara koju. Nyyd siis jalle pidi ta mulle tegevust andma, kuid tormas hoopis minema. Ja mina muudkui ootan ja ootan, kell on juba 1 ja seni ei midagi. Ma ei oska enam isegi ajataiteks midagi leiutada.

Muust eluolust - olen omale kusagilt kurgupoletiku korjanud ning asi laks ainult hullemaks. Otsustasin siis arsti juurde minna. Osutus igati positiivseks kogemuseks - vahem kui tunniga olin registreeritud, labi vaadatud ja rohudki kaes (kusjuures arstiks oli kurgu-nina-korvaarst) - asi, mida Eestis mitte, mitte kunagi ei juhtu. Nojah, siin on ju tegemist erahaiglaga ja mina maksev patsient, kuid ikkagi. Ja ravi taitsa mojub.

Siis veel, et Jorel kolis mujale - jalutas ykspaev oma kottidega lihtsalt valja ja mainis yle ola Olgale, et ma siis nyyd lahen. Ja David Austraaliast lahkus eile. Ja Stefan pohimotteliselt ka. Nii kurb, nii kurb!

No problem! No problem! ehk yks vana saatmata kirjatykk

27.jaan

Toojuures on jalle igav. Mitte ainult minul, vaid koigil. Ja ylemused on ka ara, nii et hiirtel on pidu. Lihtsalt megakiire aeg naidiste jms-ga on labi ja nyyd siis ei ole midagi teha. Noh, peale kella 3-4 ehk tekib midagi. Seni siis kriban midagi kokku kirjutada, et aega parajaks teha. Niigi olen siin viimasel ajal omale ise tegevust leiutanud ja rohkem itimehe rollis olnud. See on lihtsalt uskumatu, kui lollit nad voivad siin asju teha! Ma pole ammu nainud kedagi nii nyrilt arvutisse andmete sisestamist ja dokumentide loomist! Taielik kilplala! Ja ei ole sugugi lihtne neile selgeks teha, et arvuti on natuke erinev trykimasinast. Aga mis siin imestada, sarnaseid olukordi leiab siin iga paev ja koikjalt. David Inglismaalt elas hiljuti yle yhe eriti jabura. Ta nimelt otsustas omale isikliku tooli osta – sellise ilusa ja punutud. Lasi veel ara ka lakkida. Kui ta sellele jarele laks, ei olnud lakk loomulikult veel paris kuiv, kuid myyja ei tahtnud ka seda kauem enda juures hoida. Mis tekitas jama, sest David laks sinna jala (mida keegi uskuda ei tahtnud) ja plaanis ka tooliga tagasi jalutada, mis aga ei tulnud marja lakiga kone alla. Loomulikult oeldi talle seepeale, et "No problem, no problem" ja myyja pakkus lahkelt, et viib ta kohale oma mootorrattal, kus David saab tagaistmel istuda ja tooli yleval hoida. Loomulikult  ta keeldus ja seletas, et see ei ole turvaline ja pealegi on lakk marg. Seepeale Oeldi jalle "No problem, no problem!" ja leiti uus lahendus – David soidab myyja mootorratal tagaistmel ja naitab, kus ta elab, ja koos nendega tuleb myyja sober oma mootorrattaga, teine sober tagaistmel kahe kaega tooli yleval hoidmas!!! Ja nii uskumatu kui see ka pole, just nii see tool kohale saigi.

 

Laupaeval oli siin Iseseisvuspaev ja 2paevane nadalavahetus. Veetsime selle Pondicherrys (taas). Ilm oli ilus ja linn ise samuti – endiselt. Tore seltskond ja  monus ajaveetmine. Mida ei saa oelda teekonna kohta sinna ja tagasi. Enamus seltskonda lahkus juba reede ohtul, meie Rolfiga laupaeva hommikupoole. Juhtus olema eriti haige bussijuht, kes sona otseses mottes vahetpidamata tuututas – ja siinsete busside signaal on koige valjem ja kohutavam heli mailmas! Raakida oli voimatu ja kohale joudes olin kurt vaatamata pleierile ja korvaklappidele.

 

Tagasi tuli meie korteri rahvas vahe varem. Vahemalt plaan oli jouda vara. Tegelikkuses avastasime bussijaamas meeletud hordid rahvast meiega sama sihtpunktiga. Suht voimatu oli aru saada, kuidas yldse ja millise bussi peale lastakse. Lopuks seisime tykk aega sabas (meie Beatega seisime naistesabas, sest see oli lyhem), et saada broneeringut bussile. Seejarel kulus loputult aega oige bussi leidmiseks. Keegi midagi ei teadnud voi vaitsid taiesti erinevaid asju ja ikka, et meie oma on jargmine buss ja jargmine buss ja jargmine...  Nii me siis seal iga bussi juures oma onne proovisime – igaks juhuks veel mitu korda, sest kunagi ju ei tea. No onneks yks neist rohketest jargmistest oligi. Puupysti tais loomulikult. Niisiis veetsime 4tundi sundasendisse istuma surutult loksudes ja rappudes. Kohale joudes tuli labida kohustuslik kemplemine rikshajuhtidega – ja juhtus jalle nutikas sell! Niipea, kui olime ennast sisse pakkinud ja liikuma hakanud, teatas ta, et hind on 80ruupiat  n2gu, mitte kokku!!! Kaskisime tal seisma jaada, ronisime valja, oiendasime, lopuks ronisime oma seljakottidega 4si sinna sisse tagasi. Ja uuesti liikuma hakates kordus sama nali! Ytlesime ei ja kaskisime tal lihtsalt soita ning lykkasime kauplemise edasi. Kohale joudes andsime talle tapse raha ja David Inglismaalt pani ta lihtsalt fakti ette, et  kas see voi mitte midagi. Ahjaa, tyybi soidustiil oli ka veel taiesti hullumeelne. Ja Pondicherryst oobimiskohta Auroville's juhtusime soitma rikshaga, millel taga "pagasnik" tais kolareid, nii et kotte polnud kuhugi panna. No problem, no problem! jagati meid ja meie seljakotid 2 riksha vahel ara. Kompensatsiooniks noudsime muidugi kolarite kasutamist ja nii me korraliku tamili tymaka saatel kihutades kohale joudsimegi.

 

Siis veel, et David Austraaliast on endiselt meiega ning tootu. Eriti loll on veel see, et ta ei saa ka kuhugi linnast valja soita, sest kunagi ei tea, millal Aiesec voib helistada ja ta kohale kamandada. Niisiis istub ta enamuse ajast korteris ja surfab internetis voi teeb midagi sarnast. Ta ei saa isegi koristada ja nousid pesta, sest siis saab koristaja tigedaks. Eelmine nadal ei saanud ta veel ka selle parast valja minna, et  meile joogivett tooval sellil olid vaaaaga pikad pyhad ja meil joogivesi otsas ja keegi pidi kodus olema juhuks, kui too otsustab valja ilmuda. Ja ta ei saa ka tagasi Austraaliasse soita, sest suutis oma passi ara kaotada ja uue saamisega laheb veel aega.

 

 

 

Igapaevasest elu-olust

Kaisime laupaeva ohtul kinos - yks asi, mida ma siin olles kindlasti teha tahtsin. Film oli kyll Hollywood 'i oma, kuid kino mitte. Parim koht oli muidugi enne filmi algust, kui koik hymni ajaks pysti tousid.

Parast kakles Yun Joreliga selle loll olemise parast ning oli seetottu arritunud, kuna too ryndas enda kaitsmise asemel hoopis teda. Yritasin teda maha rahustada, yks asi viis teiseni ja lopuks otsustasime keset ood avada Pondycherryst parit veini. Paris koomiline oli oosel vaikselt selle avamisega massata, sest korralikku korgitseri ju ei ole. Magama laksime vist 4ajal. Seetottu kulus pool pyhapaeva ka magamisele ja ylejaanu pesupesemisele, kokkamisele jne.

7.veebr
Ma olen siin olnud juba pea 4kuud, kuid nad pole ikka veel suutnud valja moelda, kuidas mind rakendada. Neil endal muidugi ka situatsioon muutub kogu aeg jne, kuid ikkagi - kaua voib! Viimane nadal aega olen lihtsalt tellimuste haldamiste andmebaasi yritanud luua. Yritanud, sest enne seda ei teadnud ma Accessist mitte midagi. Kusjuures nyyd hakkan aru saama, milleks seda neetud VBAd oli vaja oppida.

Eile kaisime jalle Shenoy Nagari korteris kylas - pohjust oli rohkem kui kyllaga: Irene ja Javieri synnipaev, Hiina uus aasta ning lisaks veel Ed'i lahkumispidu - all-in-one. Seega tana "too" vaga ei edenenud. Ylemust ka tana polnud. Olin selleparast eile ohtul paris tige - ta lubas juba esmaspaevaks mulle mingi tegevuse valja moelda, kuid oli 2paeva Amburis, eile ei olnud mul eriti voimalust tema jutule paaseda, kuigi ootasin veel ka peale toopaeva loppu ning nyyd on ta 2paeva jalle ara ja jargmine nadal laheb yldse Saksamaale. Ja boss nr2 ei otsusta ses suhtes midagi jne. Ja see valjavaatetus tegigi tigedaks. Lisaks veel, et koju saamisega oli jalle yks igavene jama, sest yhtegi rikshat polnud votta voi ei tahtnud nad seda marsruuti ette votta. Isegi jagatud rikshaga osa maast soitmine ei aidanud suurt. Yhes6naga - negatiivsed emotsioonid mollavad. Tagatipuks olen veel koik need 4kuud jarjest kuulnud, et kohe-kohe votame su kaasa Amburi' jne, kuid seni on see vaid jutt ning toenaoliselt selleks jaabki. Igatahes tegelen ma alternatiivide valja motlemisega.

Nahamess

1.veebr
Hommikul magasin sisse, sest koos telefoniga laks ka aratuskell ja mu blond aju seda ju ara ei jaganud. Tegelikult ikka jagas ja Yun pidi oma kella varem aratama panema, kuid kudaigi raakisime yksteisest mooda ja ta ikkagi ei ei teinud seda. Niisiis ma alguses isegi ei teadnud, et olin sisse maganud, kuid tundsin ennast sellegi poolest idioodina. Ja suht roidununa. Kaks peo peal kaimisest lyhikeseks jaanud ood ja see jama veel lisaks, andsid ennast tunda.

"Toopaev" ei olnudki nii hull. Kaisime nahamessil! Messikeskus asub firmale lahedal ja mul koduteel ning on suht suur. Vaga lahe oli. Sai naha koikvoimalike erievaid nahku ja taldu jms. Liikusime seal kambaga ringi, kuid millegi parast poorduti ikka minu poole. Mis oli isegi hea, sest andis pohjust kysida erinevate viimistluste ja lisandite ja faasi muutvate jms kangaste kohta (voodrid siis). Nagime ka mitmeid masinaid, millest moned olid taitsa ponevad. Naiteks toostuslik tikkimismasin, kuid kohandatud sari tikkimiseks ja seega igavesti suur. Lisaks oskas veel paela ja litreid ka ommelda. Ja Lectra tyypi loikur nahale, mis yhest otsast loikab ja teises otsas samal ajal saad paigutust teha, arvestades koik naha kuju isearasusi ja defekte. No ja igasugu muud varki ka, mis andis moningase ettekujutuse olemasolevatest voimalustest. Lopetuseks ostsin veel rahvuslikus stiilis kasitoona tikitud kingad. Punased, uhked ja kellukestega. Vaga armsad, kuigi ma ei kujuta veel ette, kus ma neid kanda saan.

2.veebr.
Tanane paev algas majaomaniku yllatusvisiidiga. Midagi head see muidugi ei tahendanud. Probleemiks oli, et keegi meist oli toonud oma sobrad korvalt slummist majja ja see tekitas paanikat, et ei ole turvaline teistele, ohtlik jne. See keegi oli loomulikult Jorel. Mitte, et ma arvaksin, et ta sobrad kuidagi ohtlikud oleksid. See on see indialaste klassivahe asi, kus iga vahegi paremal jarjel olev kodanik peab vaesemaid harimatuteks metslasteks, kurikaelteks jne. Nende arvamust muuta on aga mottetu. Igatahes noudis omanik meilt nimekirja koigi korteri elanike nimede ja tookohtadega ning edaspidi on varav raudselt lukus ja sisse saamiseks peame turvamehe yles ajama. Niipalju suutsime siiski labi raakida, et 10 asemel 11st, sest vahel tuleme hilja toolt. (Enamasti kyll peo pealt). Aga Joreli tegude parast on meil varemgi omanikuga probleeme olnud ja ka sel korral mainiti seda ainult tydrukute korteri asja. Iseenesest ei tee ta ju midagi erilist, kuid ta suudab koike teha nii lollil moel, et see tekitab pahandust.

Kaisin eile Vodafone kontoris ja sain uue sim kaardi. Pidi 20min parast aktiveeruma, kuid see 20min kestab senini - IST - Indian Stretchable Time. Pean ohtul uuesti sinna minema.

F...! F...! F...!

31.jaan
Tanase paeva pohisyndmus... traraaaa... on see, et suutsin oma telefoni rikshasse jatta. Libises lihtsalt taskust valja. Jagasin sele ara u.10sek liiga hilja ja riksha oli siis juba lainud. Koik katsed seda tagasi saada olid tulutud. Olen enda peale nii tige ja vandunud olen vist loputult. See on ikka blondiks olemise tipp. Kuigi see on vist viimasel ajal popp tegevus, sest sel nadalal jattis ka Yun oma mobiili rikshasse ja Javier samuti. Me voime lausa klubi asutada.

Onneks on mul mu vana telefon kaasas ja ka numbri saan ilmselt sama tagasi, kuid jama ikkagi ja koik kontaktid on lainud. Pluss hulk sekeldamist. F...! F...! F...!

Ajaviidet

29.jaanuar

Paistab, et India ei moju mu ajutegeusele hasti. Tana hommikul avastasin juba rikshas ja teel olles, et ma unustasin raha kaasa votta. Ja rahakotis laiutas taielik tyhjus, sest eile oli umbes sama teema ja lugesin koik viimased ruupiad kokku, et poes soogi eest maksta. Pidin siis tagasi raha jargi minema. Nii piinlik!

 

Yldiselt valmistusin jarjekordseks megaigavaks ja tegevusetuks paevaks. Eile ju lugesin pool paeva Rough Guide'i ja ylejaanud pool raakisin kolleegidele Eestist. Neil ei seostunud see mitte millegagi – mis kliima, mis jalanoud, mida iganes – nagu teine planeet. Ainuke aratundmisroom oli Skype.  Nad ise ka surfasid enamuse aja netis voi tegelesid jamaga. Toolised omblesid lihtsalt sisetaldu,  neil yldse midagi teha oleks. Ylemused ka ara ju!

 

Yllataval kombel oli tana ylemus kohal. Ja mul alustuseks isegi moned saapad yle vaadata. Jalutasin siis ylemuse juurde ja kysisin tegevust. Ta leiutaski mulle organisatsioonikaardi vormistamise vms paberitoo. Ainult, et ikkagi vaga indialikult. Nad/ta ei tea veel isegi, mismoodi see uus struktuur valja nagema hakkab, seega ei saa ma ka midagi joonistada ja mingit personalivajaduse nimekirja tekitada. Yhesonaga: mul on tooylesanne, kuid taita ma seda ei saa. Ja see ei ole sugugi esimene taoline juhus. Kuigi mu ylemus on igati asjalik ja moistlik sell. Eks see tooylesanne oli nii kaigupealt leiutatud ja bossil liiga palju asju, millega tegeleda, kuid natuke rohkem ette motlemist kuluks siin ara kyll.

 

Louna ajal sain jalle nalja. Laksin tana teise restorani sooma. See igapaevane on kallivoitu (keskmiselt 100Rs) ja menyy tyytab juba ara ka. No ja kui ma sellesse teise, tyypilisse indialikku sisse jalutasin, vaatasid koik mind kui ilmutust. Ja siis kukkusid sebima – ventilaator lylitati sisse, minu laud pyhiti ekstra puhtaks, restorani manedzer isiklikult vottis mu tellimuse ja ytles selle korvalseisvale kelnerile edasi, mu lassi toodi varviliste piltidega plasttopsikus ja salvratikusse massitult (papptopsid ja salvratikud olid loomulikult ainult minul) jne. See oli nii koomiline!

 

Olen vist juba korduvalt maininud, et Chennai on yks rovedamaid ja rapasemaid linnu Indias. Seni oleme leidnud sellel ainult yhe hea omaduse – see ei ole vaga turistide rohke. Keegi ei yrita sulle siin igal sammul midagi myya ega pahe maarida voi sind petta ja teise valge inimese nagemine on suht haruldane (v.a peamine kaubanduskeskus Spencer Plaza). Teisest kyljest tahendab see muidugi, et igat valget inimest vahitakse kui ilmaimet ja ma pean ettevaatlik olema, et liiklusonnetusi mitte tekitada. Ja eelkirjeldatud olukordi tuleb ikka ette. Aga yldiselt hakkab ka mul hirm tekkima, et tagasi Eestis voin saada alavaarsuskompleksi, sest keegi ei vaata ega pea mind eriliseks.

Fotod.... moned

Moned pildid

Naljakaid juhtumisi (olen selles juba meister)

20.jaan.
Tana on siis pyhapaev, kuid mina tool - see on siis pikade pyhade tagajarg. Kuigi teha pole siin mul tana kyll miskit. Ilmselt lahen peale lounat lihtsalt ara koju. Eile ma niigi olin pikemalt, sest, nagu tavaliselt, ei saanud naidised oigeks ajaks valmis. Parast soitsin pool teed koju "yhisrikshaga" - see on natuke laiem, kui tavaline, iste on vahe tahapoole nihutatud ja selle ees aste, kus veel yks rida inimesi istuda saab. Soidavad nad mingit marsruuti pidi ning maksavad nii keskmisElt 10ruupiat soit. Enamasti on nad meeletult ylerahvastatud. Aga kuna mu tookoht asub suhteliselt paraporgus, siis laupaeva ohtul tavalisi rikshasid siin lihtsalt ei liikunud ning ma ei viitsinud ka loputult passida. Niisiis soitsin umbes pool maad sellega, kuni see minu suuna pealt ara keeras, ja votsin siis sealt edasi "era" riksha. Kokkuvottes saastsin firmale 40ruupiat.

Kui juba rikshadest raakida, siis paev varem kaisime Shenoy Nagari korteris kylas. Paris pidu just ei olnud, kuid vaga lahe olemine siiski. Juba sinna saamisel oli raskusi normaalsE hinnaga riksha leidmisega ja, nagu ikka, selgus poolel teel, et juhil polnud tegelikult orna aimugi, kus koht asub. No me natuke teadsime. Tagasi tulime kella 3ajal oosel ja siis pole neid soidukeid just vaga palju valida. Yks leiduv kysis 200ruupiat! No meie jaoks oli 100maksimum. Peale meeletult pikka kauplemist saime 120ga kokkuleppele. Kui me siis koju joudsime ja rahad kokku lappisime, tuli kogu summa 10stes. David oma Inglise huumoriga, hakkas seda siis juhile yle andma,talle kova haalega ykshaaval rahatahti lugedes: "kymme, kakskymmend...yheksakymmend, sada - mis on oige hind - sada kymme, sada kakskymmend - mis on boonus". Aga jah, rikshajuhid on siin loputu huumori allikas. Voi meelepaha - oleneb, kuidas suhtud.

Veel yks episood huumori vallast - kaisin juuksuris. No tukk oli juba liiga pikk ja muud ei jaanud yle. Tulemus on.... huvitav. Mu juuksur Tallinnas saab ilmselt kreepsu, kui teda jargmine kord kylastan. Protsess ise oli muidugi veel huvitavam - vaike korealanna moodi tadi, kes lihtsalt natuke otsi rappis, sest tegemist oli ju v-loikusega (nagu nad siin seda nimetavad) ja seega pole yhtlasel pikkusel jms ju tahtsust. Lisaks oli mul kogu aeg tunne, et ta ei nae eriti hasti. Aga noh, tegemist on ju koigest juustega, mis kasvavad suhteliselt ruttu, kuigi vaga palju mul neid jargi jaanud ei ole. Lootsingi juba, et ehk saan juuksuri ja shampoonide pealt varsti kokku hoida, sest lihtsalt ei ole enam, mida loigata/pesta. Aga seni pole veel onneks lainud.

Pongal, Kanniyakumari ja Madurai

Indias on suur pyha Pongal ja seetottu ka meil 4vaba paeva. Ametlikult kyll 1 ja 2tuleb paraku hiljem tagasi tootada. Loomulikult kasutasin seda aega mooda Indiat ringi kolamiseks. Seekord siis lounas Madurai ja Kanniyakumari.

 

Algas see muidugi laupaeva ohtul jarjekordse fiaskoga oige bussijaama leidmisel. Oige koht oli u.45min rikshasoidu kaugusel ja meil aega ainult 10min. Aga nagu siinmaal ikka, ei olnud sellest erilist probleemi. Siis me seda muidugi veel ei teadnud. Sellegi poolest olin kogu selle tee kahe koha vahel jummalast rahulik. Eestis oleksin ma olnud sarnases olukorras taielik narvipundar, vaadanud iga 3sekundi tagant kella ja teinud jummal teab mida. Siin olen loll ja roomus - noh laheb kuidas laheb. Taitsa blond.

 

Viimasele vabale bussile saadud viimased vabad piletid tahendasid ylimalt ebamugavat minibussi ja teesulu tottu ka 14unniseks veninud ymbersoiduga loksumist. Ka tuli hilise kohalejoudmise tottu ymber teha plaanid. Madurais kohtusime sinna kohutove tottu pidama jaanud Stefani ja Beatega ning koos kylastasime templeid, mille polest linn kuulus on. Pean habiga tunnistama, et minu jaoks oli see esimene kord templis sees olla. Nyyd siis korraga lausa nii paljudes. Igatahes olen nyyd hasti ara onnistatud. Yhes templis oli ka elevant, kes trikke tegi. Panid talle londi sisse raha, siis andis ta selle talitajale ja siis sulle onnistuseks ornalt vastu pead. Yks tempel oli osaliselt mae sisse uuristatud - selle juures toimus hiljem ka rongkaik elevandiga.

 

Jargmisel hommikul liikusime Maksimiga edasi Kanniyakumarisse. Bussijaamas joudis meile kohale, et olime ennast piletitega pygada lasknud. Tunduski kuidagi kahtlane, et neil suurte pyhade ja rahvasterande ajal pileteid igale poole nii vabalt jagada oli, et isegi jarele vaatama ei pidanud. "Teenus" seisnes selles, et nad andsid riiklike busside (ei ole broneeritavad) juhtidele ja konduktoritele osa pygatud rahast, mistottu saime enne bussi, kui see peatusesse joudis ning seetottu kindlasti peale ja istekohad. Nojah, kuidas votta, mingit kasu me sellest ju saime.

 

6 tundi ebamugavas bussis tundub taieliku oudusunenaona, kuid tegelikult polegi nii hull. Ilm on ilus, ohk soe ning kuna busside akendega on lood nagu nad on, siis on ka monus briis tagatud. Niisiis chillid seal lihtsalt ja vaatad kogu seda ilu ja kinu, mis ymberringi on. Ja yldiselt seda ikka on. India on vaga ilus maa. Vaga vaheldusrikas maa. Vaheldumisi palmid, riisipollud, liivased alad, backwaters'id (no ma ei oska seda mitte kuidagi tolkida, meil lihtsalt ei ole sellele vastet - soosaared?), maed... Kusjuures magedega on siin ka kummalised lood. Tavaliselt on minu ettekujutus, et kui on maed, siis on magine ala, maapind touseb jarkjargult jne - siin aga on lage sile vali ja keset seda lambist yksik magi voi maeahelik. Nagu Kukruse magi voi teised aheraine maed Ida-Virus. Ja vaatamisvaarset elu-olust jatkub samuti loputult. Naiteks toimus seal meeletu teedeehitus. Ja milleks on hea kasutada vastvalminud, kuid liiklusele veel suletud asfaltteed? Loomulikult viljapeksuks. Meetod on umbes selline, et riis voi misiganes asi see neil seal oli, laotati teele maha, traktor soitis seda mooda ja sotkus kinni, siis saputati ja raputati, korjati suured korred valja, soeluti tuule kaes ja pyhiti siis saak kokku. Ja kitse annab vaga edukalt mootorrattal transportida - kahe inimese vahel kohuli rootsakil yle sadula ja vaga rahulolev. Ja kylades toimuv sagin ning suhkrurooga sebimine oli paras hullumeelsus.

 

Kanniyakumari on India lounapoolseim tipp ja koht kus kohtuvad kolm merd - Araabia meri, Bengali laht ja India ookean. Hindude jaoks on see pyha koht ja praeguste pyhade aegu oli palverandureid meeletult. Enamus neist soitis suurtes jeepides, millel lipud kyljes ja kogu kila-kola ja elamine katusele kinnitatud. Yhte autosse mahtus randureid alates 12st - ausona, alla selle see auto ilmselt ei kaivitugi. Ja enne teeleasumist peeti soiduvahendi ymber pyha teenistus, onnistati autot ja teelisi, et ikka koik hasti laheks. Meie laksime sinna peamiselt paikesetousu ja -loojangu tottu, sest seal see nii touseb kui loojub merre. Pilte tegime seal sadu. Maksim oli mingil pohjusel erakordselt erutatud sealolemise faktist ning yritas ka ujuda. Nagi valja rohkem lainetega hullamise moodi.

 

Tagasi tulles jalutasime labi kyla, kus vastutulevad naised meid spetsiaalse maiustusega kostitada pyydsid. Minule esimesest suutaiest suhu topitud pudrust igatahes piisas. Mehed jagasid suhkruroo varsi ja koik soovisid "Happy Ponga!" "Happy Pongal!" No ja nagu ikka, tuli mul olla avaliku fotograafi rollis ja kohalikest lastest pilti teha ja neid siis fotoka ekraanilt naidata, mille peale nad roomust hyppama hakkasid. Vaga lahe ohustik. Tegelikult meenutas see kyla ning selle ohustik mulle migem Vahemerd ja Kreekat. Ei teagi miks. Aga ilus koht on ja kahju, et seal nii lyhikest aega ainult olla saime. Ees ootas bussisoit Maduraisse ja sealt taas Chennai.

Aasta alguse uudiseid

02. Jaan

Koikse paremat uut aastat koigile!

Minu jaoks on see aasta igatahes alanud suht uskumatult!. 1. Ma tootasin 1.jaanuaril! 2. Ma tootasin ohtul kella 10ni 3. Ma tootasin 1.jaanuaril kella 10ni ohtul! Ausona, kui nad mulle ytlesid, et 1.jaanuaril ei olegi puhkepaev, ei suutnud ma seda kohe kuidagi uskuda. Kysisin seda umbes 5erinevalt inimeselt ja monelt veel kaks korda, et olla kindel, et nad mu yle nalja ei tee. No ei teinud. Pyydsin neile kyll seletada, et Eestis on see ainuke paev aastas, kus isegi bussid ei soida, kuid ei midagi. Ja tagatipuks ei saanud ma ka 31.ohtul toolt kuidagi tulema. Lopuks leidsin 7ajal sobiva momendi lahkumisEks ja kulutasin meeletult aega, et riksha leida.

Aastavahetuse tahistamisel olime Yuniga kahekesi - koik teised randavad ringi. Ega meil mingit konkreetset plaani polnudki, peaasi, et kusagile pittu saaks. Algul proovisime lahedlasuva hotelli juures asuvat yhte vahestest ooklubidest Chennais - seal kysiti sissepaasu eest 3000ruupiat nagu! No see on roogatu ju! Laksime siis teise hotelli baari-klubisse, kus mingid tyybid meile piletid ostsid, sest kohaliku kombe kohaselt on sissepaas ainult paaridena ning india tydrukud eriti ohtuti ringi ei konda. See oli siis selle eest, et nad yldse sisse said. Nad muidugi yritasid meiega semudeks saada ja trygisid vagisi meie kylje alla tantsima. Ning mitte ainult nemad - vahepeal tundus juba, et koik baari tropid tunglevad meie ymber tantsida ning muljet avaldada. Mis oli tyytu. Ja ilmselt tuleb meil ylimalt hea aasta, sest seda soovis meile kogu asutusetais rahvast. Aga siiski lasime sealt ysna ruttu peale keskood jalga.

Uskumatu, kuid jargmisel paeval ma laksingi toole! Mitte kyll 9ks - magasin end rahulikult valja ja soin tublisti hommikust ja joudsin nii nagu joudsin... Nii peale 11st. Ja venis see toopaev kuni 10ni! See naidiste hooaeg ja viimasel minutil tegemine ja kvaliteediprobleemid on ikka niivord universaalne probleem kogu maailmas. Onneks toi mu ylemus mu ohtul koju... Mootorrattal!

Ja veel yks uskumatu asi - mul oli tana paev labi tegemist ja lausa kiire!

4.jaan
Mul on ka kultuurishokk. Mitte Indiast, vaid Jorelist (see brasiillane meie korteris). Vahe sellest, et tema kombed ja kaitumine sarnaneb rohkem ahvipardikule ning tavaparane suhtlemine temaga on lootusetu yritus, magab ta madratsiga rodul. No ja vihma korral selles tyhjas voodis, mida me elutoas sohvana kasutame. Ehkki me oleme talle yritanud selgeks teha, et magagu omas voodis. No ja oli mul siis tore kyll tana hommikul toast valjuda ja naha teda seal magamas pyksid rebadel ja intiimsed ihuliikmed nahtaval!

6. Jaanuar vist juba
Peale jarjekordset 10ni veninud toopaeva (ja kojusoitu mootorrattal) kysisin oma ylemuselt, et kas sobib, kui ma homme ei tule. Naidiseid, mida siis saata ja nagunii ei ole. No ja ta noustuski. Ehk siis kahepaevane nadalalopp! Koju joudes avastasin tagasi joudnud Olga ja tema sobranna Anja ning ka Pasha oli meil. Nad plaansid soitu Pondycherry'sse ning ma haakisin ennast kaasa. See on eraldi osariik ja vabamajandustsoon Chennaist u.3,5tunni kaugusel. Endise Prantsuse kolooniana vaga prantslaslik ning alkohol, ja ka vein, normaalselt saadaval ning odavam. Toit ka euroopalik - jess, jess! Mere aares muidugi.
Peale lounat soitsime oobimiskohta u.12km linnast eemal. Kuna seal on kyllalt palju turiste, siis riksha kauplemine vottis kohutavalt palju aega. Kuid tulemus oli seda vaart - 75ruupia eest saime nii palju laulu, tantsu ja lolli jutu ajamist, et ei joua ara imestada. Kust mujalt sa sellist meelelahutust leiad!

Oobimiskohaks oli meil palmilehtedest punutud majake postide otsas. Magada tuli kyll madratsitel ja tingimused olid rohkem telgi moodi (elekter siiski oli), kuid see oli nii lahe onnike ning u.50m veepiirist. Taiuslik koht mittemidagi tegemiseks.

Kuna nii Pasha kui Anja on venelased, siis on loomulik, et nad omavahel vene keeles raagivad. Ja kuna ka mina seda kuigivord valdan, siis leppisime kooku vene keele kasutamises. No nii lihtne see muidugi ei ole! Minu jaoks oli muidugi koige raskem yhelt voorkeelelt teisele lylituda, seda enam, et vahepeal tuli kohalikega inglise keelt raakida. Aju lihtsalt jookseb kokku. Ja mitte ainult minul, vaid teistel nais sama probleem olevat. Nii me raakisimegi kohati inglise, kohati vene keeles, kusjuures ymber lylitumine kais taiesti markamatult. Tihti (eriti minul) olid osad sonad lauses yhes, osad teises keeles voi pool lauset yhe, pool teises keeles ja aegajalt leiutasin ma ka uusi sonu. Aju teeb trikke. Eestis raakisin ka paeva jooksul nii vene kui inglisevkeeles, kuid eesti keele baasilt yhele voi teisele ymber lylitumine oli lihtsam. Kui naiteks inglise keelsetbjuttu vene keelde tolkima pidin, siis muidugi tekkis ka kerelt probleeme. Nyyd on aga veel hullem, sest peamine suhtluskeel on inglise ning mu aju alles tegeleb eesti keeles motlemiselt inglise keeles motlemisele yle minemisega. Esimestel nadalatel oli vene keele raakimine siin lausa lootusetu yritus.

Jargmisel paeval yritasin ka ujuda, kuid lained olid liiga tugevad. Piirdusime siis pelgalt paevitamsega. Mis ei olnud sugugi lihtne. Indialased teatavasti ei paevita ning kaivad rannas niisama patseerimas ning naised kaivad isegi lainetes oma saride ja kurtadega. No ja kujutage siis ette, milline erand on 2valget naist bikiinides. Valisime kyll korvalisema koha ja aja, kuid sellegi poolest olime peamine vaatamisvaarsus ja anatoomiatund. Pashal oli tykk tegemist meie turvamisega.

Rikshajuhtidega paistis meil vedavat. Bussijaamast koju oli mul yks erkroosa suusamytsiga. Nimelt on siin praegu talv ja kohati langeb ohutemperatuur "ainult" 21C-ni. Seepeale kaituvad koik kui pojjanabale sattunud. Bussis ka on neil suusamytsid peas, monel veel lausa roovlimask. Naistel on siin mingi eriti tobe peakate - midagi salli, ratiku ja mytsi vahepealset, mis loua alla kinni seotakse, kusjuures kootud ja triibuline. See on yks asi siin, mida kindlasti pildistada tahan- seni pole see veel onnestunud. Aga kui magedes olime, siis oli toeliselt imelik naha ohtul fliisides ja tutimytsidEs indialasi. Oli kyll kylm, kuid vaga harjumatu vaatepilt.

Koju joudes tutvusin Beata ja Stefaniga Saksamaalt. Stefan on Beata peika, kes moneks ajaks temaga kaasa tuli. Paistavad toredad olema. Lisaks on meil ka David Austraaliast, kes saabus vahetult enne Joule, kuid ta too algus nihkub mingitel seletamatutel asjaoludel ikka edasi ja edasi. Lisaks sai ta alles siin teada, et ta tookoht ei olegi Chennais, vaid kusagil paraporgus hoopis.

7.jaan
Appi, kui piinlik moment mul just oli! Mul oli seni palk saamata, sest polnud aega ega viitsimist peakontorisse sellele jargi minna. Tana hommikul siis laksin, kuid kassiiri polnud kohal. Ramesh korraldas siis asja nii, et ta selle mulle ise ara toob, sest minu osakond asub peakontorist u.2,5km kaugusel. No ja tuligi siis too kassiir minu osakonda ning maksis mulle palga valja. 21tuh sajalistes! See on 2 pangapakki ja veel vaheke peale. Seisin selle rahapatakaga seal nagu lollakas - ei ymbrikut, ei pakendit, paberid laual koigile nahtaval, inimesed saalivad sisse valja ning klaasseinad ja koigi vaatevaljas niikuinii! Lisaks pidin selle patakaga veel kogu kontori labima ja seda veel kusagil hoiustama ka. Kysisin ikka mingi ymbriku, kuid piinlik oli ikkagi. Seda enam, et summa on teiste palkadega vorreldes ikka suur ning enamus on seal alustanud praktikantidena ilma igasuguse palgata. Jarjekordne kultuurishokk. Aga vahemasti ei pea ma enam muretsema, et madrats liiga ohuke on.

8.jaan
Oo ettearvamatu India! Eilse paeva jooksul tuli neid yllatusi koguni kaks. Esiteks sisuliselt likvideeritakse mu firma ja vabrik Chennais - vara laheb naaberkrundil asuva omaniku venna vabriku valdusesse ning peakontor viiakse yle Ambur'i. Ma ei teagi, mis saab tootearendusest, ehk minu osakonnast. Ametlikult peaks asi toimuma alates aprillist ja mind mitte puudutama, kuid mine tea.

Teine uudis oli, et T. Nagari korteris elavad praktikandid tosteti nende korterist valja! Aiesec oli unustanud voi jatnud lepingu pikendamata ja teatas eile neile lihtsalt, et teil on 3paeva aega valja kolida. Rhiannon otsustas, et tema kolib Javieriga siis meile omasse vanasse tuppa tagasi. No ja see on nyyd suure probleemi allikas, sest esiteks tahab Beata selles toas elada. Teiseks tahendaks see, et siis oleks pea koikides tubades tuba jagamas poiss ja tydruk, mille peale meie majaomanik meid kindlasti valja viskaks. Rhiannon jalle ei tunnista mingeid muid variante. Mitte, et neid vaga palju oleks. Igatahes otsutasime eile oma korteri siseselt, et Beata saab eesoiguse tuba valida ja jagab seda siis Rhiannoniga ning Javier siis Maksimiga ning Rhiannon uue tulijana peab sellega lihtsalt leppima. Lihtsalt see muidugi ei lahe. Hea meelega annaks kohalikule Aiesecile sellise jama eest peksa, kuid mis see aitab: nad on lihtsalt syydimatud lapsed.