Veel yks tore paev

Miks on nii, et mu viimased paevad tool on jarjest rohkem indialikud? Tanasel paeval on neid yllatusi kohe robinal. Sain katte oma eelmise kuu palga ja kui selle kuu oma kohta kysisin, siis oeldi, et laheb 1-2 paeva. Ytlesin, et olen siin veel ainult homme hommiku poole, mille peale raamatupidaja tegi suured silmad, et kuidas, sinu jaoks on ju homseks piletid Amburi'. Mida!!! Loomulikult olen pyha viha tais ja yritasin valja uurida, kes selle korraldas. Jaljed viisid mu armsa ylemuseni, kes oma onneks praegu Saksamaal viibib, oigemini sealt teel tagasi on. Seega ei saa ma talle isegi mitte helistada ega oelda, mida asjast arvan. Kuidas nad/ta saavad minult kysimata seda teha? Pohimotteliselt korraldab ta mu eraelu juba ( sest mu leping lopeb tana) ning loomulikult ei tule ta selle pealegi, et mul ka muid plaane olla voib - indialastel ju valjaspool tood elu ei ole. Saan aru, et siin on naised ja alluvad lykata-tougata, kuid see on juba liig mis liig. Ja millal ma sellest teada oleks pidanud saama - helistab mulle kell 1 oosel peale lennuki maandumist voi kell 5 hommikul, et kuule, nyyd on vaja minna?

Onneks rahustas Rashid mind suuremalt jaolt juba maha. See oli temast vaga kena - me kaisime isegi koos lounal. Aga endiselt on mul soov oma bossile helistada ja talle kenasti "Tere tulemast tagasi Indiasse!" oelda. Voi lolli mangida ja mitte minna. Aga mu palga ja maksuvark vajab endiselt lahendamist. Hakkan juba Richardist aru saama. F... Asjaajamine siin.

Ja siis..vol2. Otsustasin veidi enne paeva loppu raamatupidajalt yle kysida, millise rongi peale mu piletid on. Ja keegi oli seal korval ja ytles, et oi ei, mu boss ei tulegi tana tagasi, vaid homme hommikul ning tal on kohtumine Chennais. No mida kuradit! Hea, et ma siis jalle kogemata sellest kuulsin. Mitte keegi mitte midagi ei tea ja koik ainult jahuvad midagi. Lopuks ma juba praktiliselt karjusin oma kolleegide peale (mis ei olnud kyll viisakas, kuid pani siiski asjad liikuma) - nad vaatasid mind hammastunult ja kysisid, et milles probleem, miks ma nii pinges olen, rahune maha. Loomulikult, koik oli koige paremas korras juu.

Selle siblimise kaigus "selgus" et Jameel on homme Chennais ja piletid Amburi' on tyhistatud, ja et mul on lootust oma selle kuu palk ka katte saada. Tore.

Lisaks koigele sain kelleltki, kelle nimi mulle midagi ei ytle, ettepaneku ta "sobrannaks" hakata. Aitahh veel kord.

Veel yks nadalavahetus Chennais, veelkord Ambur.

Ohjah. Ei mingit pulma Bangalores. Ma olin piisavalt blond, et jatta mineku korraldamine teiste (loe: indialaste) hooleks ning loomulikult ei olnud siis enam ei pileteid ega hotelle, kui nad seda korraldama hakkasid. Kompensatsiooniks organiseeriti mind tana Ambur'is toimunud sama pulma vastuvotule. India, ja eriti Amburi' ja moslemi pulm kestab ju nadala.

Tseremooniat ma siis ei nainud. Vastuvott oli... Jalle ei oska ma midagi kohe oelda. Betty oli igatahes roomus, et mina ka olin, sest vastasel juhul oleks ta meeste poolel ainuke naine olnud. Moslemi pulmal pole ju midagi pistmist armastuse voi romantikaga. Mehed ja naised on eraldi ruumides ja pidudel. Meile (sh. Richardile, sest valge mees voib su naist naha) tehti suur erand ja viidi naiste poolele ning naidati pruuti.

Teist nii onnetut pruuti on raske leida. Ta ei tostnud kordagi silmi ega vaadanud kellegi otsa. Kui me sisenesime, siis istus ta yksipaini ees poodiumil ratik pahe tommatud. Meie juurde ta praktitliselt talutati. Kui Betty onne soovides ta katest kinni vottis, tombus ta nagu eemale ja veel rohkem krampi. Ei oskagi oelda, millest. Ja see peaks olema koige onnelikum paev su elus! Parvez on kena, tore ja hea poiss ning kindlasti hea abikaasa, kuid... Olla haritud tydruk kaasaegsest Bangalorest, abielluda mehega, keda sa isegi nainud ei ole, jagada temaga voodit ning kolida siis elama tema pere juurde tagurlikku Amburi' - ei tee just yleliia roomsaks, jah.

Edasi oli siis pulmalaud. Meie olime eraldi lauas eraldi ruumis, kus olid isegi taldrikud, nuga ja kahvel - igaks juhuks olime kylalistemajast omale kahvlid kaasa ka votnud, et ei peaks katega sooma. Toit oli maitsev ja yldse mitte liiga terav. Ja lopuks sain ara proovitud ka kuulsa originaalse biryani.

Nadalavahetusest siis ka. Laupaeval korralda Aiesec holi tahistamise kusagil rannas. Mina paraku olin tool, kuna see pulma asi oli siis veel lahtine ning muidu ma nagu yldse enam tool ei kaiks. Ohtul oli Egmore korteris vaike pidu, kuid Aiesec'i "volupallikesed" olid meie niigi horedaid ridu veelgi julmalt harvendanud.

Pyhapaeval ja esmaspaeval sadas. Ainuke, mis me siis tegime, oli louna ja kohvik Davidiga. Oleme temaga viimasel ajal palju koos aega veetnud - vaga tore, huvitav ja vaimukas kuju.

Aaaa, f...! Rong jaab, lisaks juba valjakuulutatud tunnile, veel 20min hiljaks!

Esmaspaev oli mulle igatahes vaga sinine. Ei teagi miks. Pidin oma reisi suhtes mingi otsuse tegema ja piletid broneerima (mis on ylemoistuse raske) ning ilm oli vastikult kuum ja niiske ning kogu olemine kuidagi roidunud. Tyypiline eestlaslik depressiooniseisund seega. Ja siis veel igasugu vaikseid jamasid. Igatahes on mul nyyd olemas piletid Hampisse ja sinna ma ka ilmselt jaan, sest sealt edasi on koik rongid valja myydud. Aga maailm pidavat olema julgete paralt.

Natuke lobusamat ka. Mul ja tana votmata vaga lahe foto - kitsed lihuniku korval magamas betoonkorgendikul, justkui roomsalt oma jarekorda ootamas. Richard narritas yht kitse, kes meil aarepealt auto ette koperdas, et vaata ette, muidu oled kohe biryani.

Ambur jalle.

N8. kiirele ajale vaatamata mu 3 paeva Amburis siiski ei tyhistatud. Mis kujunes paris huvitavaks ja kasulikuks. Motlemapanevaks igal juhul.

Oobisin ja soin koos teiste kylaliste ja voortoolistega firma kylalistemajas. Mis on igati kena, hea sook, ilus tuba, meeletult suur ja monus voodi, televiisor ja taielik vaikus hommikul - mida sa hing veel ihaldada oskad. Chennais on igal hommikul esimeseks heliks, mida kuulen, kellegi pikk rogisemine ja sylitus. Seega igati meeldiv vaheldus.

Esimesel ohtul tegime linna peal vaikese tiiru. Nojah... Ei oskagi kohe midagi oelda. Veel vaiksemad ja veelgi tolmusemad tanavad, inimesed sagimas, tillukesed poed, turg. Absoluutselt koik moslemi naised olid burka's ja ohtusel ajal olid tanaval valdavalt mehed. Elukeskkond pidavat olema meeletult saastatud - seda peamiselt nahaparkimistehaste tottu, kelle kunagised kemikaalid pohjavee ja pinnase ara rikkusid.

Kuna linnas ei ole ohtuti midagi teha, tuli leppida voorastemaja seltskonnaga. Mille yle ei saa muidugi kurta. Olid ju isegi kenad poisid Rumeeniast silmaroomuks. Kasutasin siis juhust kysida Ritchardilt, et mis oli tema algne idee meid praktikale vottes. Tal olevat Taanist selles osas head kogemused, kuid siin see lihtsalt ei tootavat. Ja ta suutis selle ka suhteliselt lihtsalt ara seletada. Et koik see jama ja lollus, mis ma siin nainud olen, on sellest, et nad lihtsalt ei taha muutuda. Et koik on usus kinni, mis ei luba milleski kahelda. Et perekonnas kontrollivad koike mehe vanemad, kes dikteerivad, kas naine laheb tana toole voi yldse kuidas mees oma naisega suhtlema peab. Ja mis otsuseid sa siis vabrikus ootad inimestelt, kes ei tee oma elus kuni vanemate surmani yhtegi otsust? Jne jne. Masendav.

Viimane nadalavahetus Chennais...?

Just. Toenaoliselt on tegemist mu viimase nadalavahetusega Chennais. Sest jargmisel pyhapaeval lahen Parvezi pulma ja siis on mu praktika labi ning plaanis vaike ringreis pohja poole.

Nadalavahetus kujunes seekord pikaks. Tegelikult voib selle hulka ka laupaeva lugeda, sest, kuna ma oma tegevusetusega talle ajudele kaisin, vottis mu ylemus mu Amburi' kaasa. Seekord kaisime autoga. Mitte et mul seal rohkem teha oleks olnud. Chillisin seal niisama ringi, soin kena hommikusoogi ja louna, raakisin ylemusega vahepeal vaga imelikel teemadel ja vahelduseks sorteerisin ta meile. Umbes 4 ajal hakkasime tagasi soitma. Tagasiteel vaatasin aknast valja magesid. Selliseid, mis keset siledat maad lambist tekivad. Kuna hommikul oli sadanud (tegelikult ei peaks praegu sadama), siis ohk oli kergelt udune ja maed paistsid sinised. Ja nende kohal tumedad pilved samuti kolmnurksed nagu jatkuksid maed taevas. Mulle laks selline kergelt depressiivne meeleolu vaga hasti peale.
See meeleolu sai muidugi rikutud Chennai liiklusummikutes. Koju joudes kaisin dushi all ja liitusime Davidi ja Pashaga baaris. Oli kyll tegemist viisaka kohaga, kuid ikka olime me Beatega ainukesed naised seal. Ja vahimagi huvi korral oleksime saanud kavalerid juba enne baari sisenemist.

Pyhapaeva hommiku venitasime niisama mooda ja laksime siis linnapeale chillima. Kaisime kohvikus ja loomaaias. Ehk siis kohalikus maopargis ja lastepargis. Maopargis oli vahepeal etendus voi hariv madude demonstratsioon, kus maotaltsutajal oli koigest jummala suva - isegi kobrat orritades ei voinud ta hooletum olla. Ja krokodillid olid seal koige laisemad loomad, keda ette voib kujutada - nad lihtsalt lebasklesid kus juhtus ja kuidas juhtus. Vahepeal tegid sammu voi avasid suu ja nii jaidki. Muidugi oli ilm kuum ka, kuid see oli midagi erakordset. Nojah, meie kaisime varskenduseks kohvil ja koogil yhes mega ilusas aiakohvikus. Ning jalutasime siis koju. Pyhapaevaohtuse vahese liiklusEga on Chennai taitsa jalutatav linn.

Esmaspaev oli mulle samuti puhkepaev, sest... energiapuuduse tottu anti kask koik vabrikud esmaspaeviti seisata. Normaalne ju. Meie tehas (ja ilmselt ka koik teised) kuulutasid pyhapaeva toopaevaks. Mina nihverdasin sellest muidugi korvale. Aga kus on energia kokkuhoid, kui koik esmaspaeva asemel pyhapaeval tootavad, kysite. Seda minagi. Seletus vaga lihtne - kuna enamus vabrikud pidavat nagunii ka pyhapaeviti tootama, siis on ikkagi yks "energiavaba" paev. Lisaks pidid pyhapaeviti niikuinii ainult pooled toolised valja ilmuma - seega kokkuhoid taitsa olemas.

Puhkepaeva kohta oli mu esmaspaev ylitihe paev. Keegi pidi yldise majapidamise tarbeks asju ostma, siis oli mul endal vaja kovasti shopata, lisaks lagunesid mu kingad ara ja uute leidmine on paras peavalu. Lisaks koigele, pidin vahepeal ka oma registreerimise jarel kaima (jess, tehtud!), ning seda koike meeletu kuumaga. Ja Spencer Plaza on nii lollaka pohiplaaniga koht ning ilma igasuguse loogikata. Jooksin sEal nagu idioot ringi ja avastasin end ikka samadest kohtadest. Kingapoode oli voimatu leida, koik kingad on siin joleda kontsaga (kylastage Bata poodi Tallinnas, siis hakkab mingi ettekujutus tekkima) ja igal teisel sammul oli mingi nannimyyja, kes mind lahkelt oma poodi kutsus. Ahhhh! Igatahes lahen ma seal iga kord jubedalt narvi selle peale. Voibolla seetottu polegi ma ammu shoppamas kainud ja nyyd siis oli vaja koik tasa teha.

India...

13.marts
Ma peaksin siin olema juba koigega harjunud ja midagi ei tohiks mind enam yllatada, kuid paistab, et mul on siiski veel arenguruumi.

Mu ylemuse asetaitja vaitis juba moni paev tagasi, et siin respekteeritakse valget inimest rohkem. Ametialaselt just. Et nad on konkreetsemad jne. Laveerisin siis valja, et ilmselt ei ole asi mitte nahavarvis, vaid viisis, kuidas nad kysivad ja asju ajavad.

Eile tuli ta jalle sama jutuga. Asi selles, et osakond oleks pidanud juba sellest nadalast voi kuu lopust olema Amburi' kolinud, kuid moni paev tagasi oeldi, et uups! seal ei ole veel ruumi ja olge veel 3kuud Chennais. Vahepeal joudis osa tootajaid muidugi juba lahkuda. Nyyd siis on uus hooaeg algamas, tood palju ja inimesi mitte. Tema kysimus oli, et kas saaksin neid aidata. Et ma oskan seda ja seda ja toda (ma ei teadnudki, et ma pariselt yldse midagi oskan) ja seetottu ma neile meeldin ja neil oleks rohkem selliseid inimesi vaja. Ja et mu nahavarvi tottu respekteeritakse mind rohkem. Et kui Shafana voi Muzamil midagi kysivad, siis seda ei tehta,( kuna ta on obluke ja vaikne, kuid vahepeal tool olnud kogukamat konstruktorit kuulati, kuna ta on kogukam), et Muzamil ei loe pabereid, et liinis ei loeta pabereid jne jne. Ehk siis pohimotteliselt ta tunnistas, et nad ei saa hakkama, et ta tootajad ei suuda ennast kehtestada ning toolised istuvad neile pahe. Ja mismoodi mina sellest jamast nad nyyd 2nadalaga valja pean aitama? Ma olen ju koigest praktikant ja peaksin seega olema madalam kui muru - nii vahemalt suhtutakse siin koigisse teistesse (kohalikesse) praktikantidesse.

Vahepeal tegelesin siin oma ylemuse meilide korrastamise ja haldamise systematiseerimisega. Tuleb valja, et koik osakonna meilid ja tooteid puudutav informatsioon saadetakse koopiana ka talle. Ehk siis yle 100meili paevas, millest enamik on mittevajalik. Sealt on ju voimatu midagi leida. Aga vaga huvitv lugemine. Paistab, et tippjuhtkonna tasemel on juhtimine kaasaegne ja tasemel, kuid jargmistes astmetes see koik sumbub. Kus iganes sa pealispinna alla juhtud syyvima, on seal totaalne organiseerimatus ja motlematus. Asju tehakse uskumatult nyril viisil ja ilma igasuguse perspektiivita - igal yhel on oma kindel loik, mille ta kuidagi valmis pusserdab, ja siis jargmine inimene hakkab seda koike jalle ymber voi uuesti tegema. Voi yldse mitte tegema - nagu nad mulle just tunnistasid. Ja tegemist pidavat olema India moistes yhe kaasaegsema ja moistlikuma ettevottega!

Raakides mu ylemuse asetaitjast - olen juba tykk aega kergelt intrigeeritud, kuidas ta ei tea kuidas minuga kaituda. Ilmselgelt ei kohtle ta mind sarnaselt teiste tydrukutega st. aupaklikult ja distansilt. Ja ei sobi ka paris sama kaitumisviis, mis mu meeskolleegide puhul. Nii ta siis on kyll igati viisakas, kuid aeg-ajalt tuleb ja myksab voi yritab nalja teha ja semu olla. Tegemist on nii... 40se mehega.

Iseenesest on inimesed siin vagagi fyysilise kontakti aldid. Eriti mehed - nad praktiliselt elavad yksteisel seljas, kaivad kaest kinni, kaelakuti jne. Ja seda taiesti ilmsyytul, sobralikul moel. Vahepeal oli meil siin konstruktor Hiinast - veel yks David. Tema eest vastutas siin Asrar, kes on tore ja tosiusklik muslim. Loomulikult kippus ka tema pidevalt Davidit puutuma, too aga tombus pidevalt eemale, et "Ara tule, ara tule, mulle ei meeldi mehed" Asraril polnud orna aimugi, mida ta silmas peab, ja ma ei raatsinud ka tema syytut maailmapilti teda valgustades purustada.

14. Marts
Davidil oli eile hulleim paev Indias, minul siis tana. Nii vaga pohjust nagu polekski. Lihtsalt hommikul argates oli jube vasinyd tunne juba, siis jalutasin pool linna labi, et leida koht, kus koopiaid teha, sest enamustes kohtades koopiamasin kas ei tootanud voi olid nad kinni. Ja siis valismaalaste registreerimise osakond. Algus oli paljutootav: sain suht kergesti palutud, et nad ikka mul nadalakese rohkem lubaksid olla ja mu ara registreeriksid. Onneks oli mul lennukipilet kaasas toestuseks. Siis hakkas venima ja venima. Viimane ametnik oli rase tytarlaps, kes kaitus kui koige hullem voimalik ametniku versioon ning teatas, et tuleksin esmaspaeval kell 2 registreeruma. Ohhjah. Asi seegi. Vahemalt ei leiutanud nad veel mingeid dokumnte,mida vaja voiks olla. Nyyd jaab vaid yle loota, et esmaspaevaks nouded muutunud ei ole. Siin on inimesi, kes on kainud isegi kymme korda, enne kui nad oma templi said. Isegi super kauplejal ja labiraakijal Jeval onnestus see alles 7.ndal korral. Seetottu valmistusin ka hoolega -kogusin kokku koikvoimalikud vahegi vaja minevad dokumendid, voltsisin pabereid (Aieseci omi, et kuupaevad oleksid yhesugused ja mitte kuu aega tagasi hapuks lainud) jne.

Nojah, ja lisaks sellele on ilm vihmane, mis tahendab, et tanavad on tais pori, liga ja s...vett. Ohk on kuum ja niiske, riided seljas kleepuvad, pesu ei kuiva ning laheb haisema... Ja siis tuli mul minna toole, kus ma midagi ei tee. Vaatamata sellele, et tood pidi hirmus palju olema, ei toimu siin endiselt midagi. Ma ei tea, mis generaalplaani nad siin hauduvad ja miks alustamine nii pikalt aega votab. Minul on siin jaanud alla 2nadala, seega ei tundu millelgil enam motet olevat. Yhes6naga - kultuuristress. Peaks Davidilt kysima, kuidas tema ennast tana tunneb - siis teab, mida homselt oodata.

Toimekas nadalavahetus

Pidime Davidiga laupaeva pealelounal Mahablipuramisse minema, kuid siis reede hommikul saatis Aiesec sonumi, et neil yritus. Kuna nad ilmselt pingutavad ja pealegi ei olnud praktikantidest peaaegu kedagi linnas, siis otsustasime, et viisakas oleks ikka minna. Edasi laks juba lobusaks.

Laupaeva lounast siis helistas Olga, et peab minema paaridena Aiesec+praktikant ja temal mulle saatja kandidaat. No helistaski siis mone aja parast mulle keegi noormees, kes tagasihoidlikult ja kogeledes mind kohtama kutsus. Et kas voib mulle kell 4 uuesti helistada ja tapsustada jne. Saatsin talle siis sonumi aadressi ja kellaajaga. Sain vastuse kysimusega, et mis ma selga panen. !? Yrituse teema oli "Biker's night". Ja mina jatsin just oma mootorratturi ylikonna Eestist kaasa votmata! Mis teha, tuleb tavaliste riietega minna. Kahjuks. Umbes nii ma vastasingi - ja sain uue siira vastuse: "Ok, ma ka siis mootorratturi riietes ei tule. Aga mis varvi riideid sa kannad, et sobiksime?" No tule taevas appi! - mida koike ma kuulma/taluma ei pea. Lapsed on ikka lapsed.
Parim osa on muidugi see, et kell 4 helistas tyybi sober, et ta sober ikka ei saa mulle jargi tulla, kuna ta vanaisa suri ara. Milline pettumus!

Ausalt oeldes olin toolt koju joudes vagagi tige ja pahas tujus ega tahtnud yldse kuhugi minna. David aga, et tule ikka, muidu on tema yksinda ja muidu jatsime ilmaasjata Mahabsile minemata jne. No ma siis laksin. Pidu oli... suundusime ysna ruttu korvale klubi baari(!) abi jarele. Mis oli muidugi omaette keeruline protseduur. Baar nagi kyll viisakas valja, kuid millegi parast meid seal teenindada ei tahetud. Ootasime siis tykk aega valjas, kuni meile joogikaart toodi. Veel jupp aega kulus jookide katte saamiseks ja millegi parast nouti kategooriliselt, et me terrassil istuksime. Ja veel rohkem laks aega, et arvet maksta. Loomulikult olin ma ainuke naisterahvas seal.

Koos "Happy Sprite'ga" oli taitsa lobus peol vaadata teisi voidu kokakoolat joomas ja paaridena ajalehe peal tantsimises voistlemas. Meil tegelevad sellega... 14aastased? (Tanapaeval ilmselt 7-sed.) Ja isegi nemad joovad voidu olut voi midagi hullemat. Ja paistab, et nad siin jaavad purju ka coca colast, sest ametlikult oli tegemist kuiva peoga.

Mingil hetkel sai pidu otsa ja kysiti meilt, et kas me tahame ka afterpartyle tulla. Kuna see asus meie maja lahedal ja puht huvi parast, mis tahendab pidu siin, me laksime. Nyyd ma siis tean: peamine tegevus on joomine ja kanepi suitsetamine. Yhel tyybil oli synnipaev, mille puhul teda traditsiooniliselt munadega loobiti. Veel meenub, et raakisime Davidiga umbes tund aega omavahel usust, David vestles pikalt indialastega Briti kolonisatsiooni teemal ning otsis taga oma jalutama lainud platusid. Ajaa, mis koige tahtsam - esimene siin kohatud inimene, kes Eestis on kainud! Hurraa! (Eelmine Aiesec Chennai president, kel Soome asja oli ja sealt siis laevaga Tallinnasse jooma sattus)

Tegelikult on suht yllatav, et me jargmisel hommikul siiski Mahabsile viitsisime minna. Kuigi ka see laks yle kivide ja kandude, sest bussid olid tais ja koha saamine paras olelusvoitlus. Kui David yhe juhi kaest marsruudi kohta kysima laks, siis kysis too talt: "Kes see on?" ja vihjas minule. David, et sober. "Ei, ei ole sober, armuke" Motle kui taibukas tyyp - milleks siis yldse kysida. Aga Mahabs oli lahe - lihtsalt chillid, sood lounat, kolad rannas ja kaljudel, sood rannarestoranis ohtust... Ainuke paha asi oli, et ohtul tuli tagasi tulla. Selle juures meil onneks vedas, sest sattusime bussile, mis laks bussijaama asemel louna Chennaisse, kuid oli see-eest igati viisakas, akendega, uksed kaisid kinni ja, hilise aja tottu, ka kiire. Mida sa veel oskad tahta. Kokkuvottes olime kodus tunni ja 20minutiga - tavaparase 2,5tunni asemel. Kell oli siis pea 11 ja ma lihtsalt kukkusin voodisse.

Jargmine paev umbes 11 ajal ohtul joudis Maksisim oma vennaga tagasi ja korraldas tollele lahkumispeo. Marksonad: venelased, viin ja kaaviar peaksid olema selgituseks piisavad. Ei olnud mitte tore tana hommikul toole minna.

Juhuu! Ambur

Just! Kaisin tana Amburi' s. Peale loputult kuuldud lubadusi, olin juba suht kindel, et vahemalt firma kulul ma seda paika ei nae. Ja nyyd siis niisugune yllatus.

Kokkuvottes oli mul vaga hea paev. Arkama pidin kyll enne viit, et rongile jouda, kuid rong oli kena ja minuga samas vagunis olnud omanik (arvasin, et ta on mu ylemusega samas vagunis) saatis mulle ajalehe ja puha. Tehas(ed) oli ka meeldiv yllatus - suur, puhas, korras, organiseeritud... Isegi naised olid toopluusidesse riietatud - kyll saride peal, kuid asi seegi, sest Chennai tehases lasevad nad oma saride ja salwaride lehvides masinate vahel ringi. Inimesed tundusid ka asjalikumad ja toimekamad ning nende inglise keele aksent taiesti arusaadav. Yksteise voidu vedasid nad mind ringi ja seletasid, mulle tutvustati oma sadakonda inimest (annaks jumal, et ma sinna tagasi ei peaks minema, sest ma ei maleta neist yhegi nime) ja koik olid ylisobralikud. Iga mind Chennaist teadev inimene tegi muga juttu jne. Ahjaa, Eesti tundus ylkeeruline haaldada ja meelde jatta. Ja kui ytlesin, et see on Soome korval (yks klient on Soomest), siis tuli valja, et Eesti asub saarel Soome lahedal. Vahepeal tekkis aga tunne kui loomaaiaeksemplril, sest mind vahtis suu ammuli tuhatkond inimest. Parim lahendus seelles olukorras tundus olevat: "Just smile and wave". Onneks saabus varsti louna.

Lounat soime korval asuvas firma kylalistemajas. Vaga ilus interjoor, hea toit (loomaliha!) ja nuga ja kahvel. Lauanaabriks pr. Bevan. St boss nr 2 naine, kes ka firmas tootab, taanlanna. Jutustasime pikalt India jms teemal ja ylejaanud pool paeva veetsin tema sabas. Oppisin ja kuulsin ysna palju. Ta on vaga meeldiv naisterahvas ja mulle meeldib ka see, kuidas ta oma liinis asju korraldab.

Ja tagasiteel rongis istusin oma bossiga korvuti ning see oli esimene kord, kui temaga pikemalt raakida sain.

Uuemat

Vahepealsest elu-olust siis...

Toojuures nad mind endiselt rakendada ei oska - kysisin siis, kas voin naha ylejaake kasutada ja nendest midagi teha. Vastati, et ma voin teha, mida tahan. Tore ju. No ma siis tegingi oma fotokale ymbriskoti. Ja siis otsustasin proovida kingade tegemist. Kingavabrik ikkagi ju! Olen seda teinud (vaheldumisi veel paari fotoka ja mobiili kotiga, millele "tellimuse" sain) yle nadala juba, kuid tald on veel ikka puudu. Kinga ma muidugi ise ei ommelnud ega tommanud liistule. No esimesed kerged moodapanekud hakkavad selle juures juba ilmnema. Aga yldiselt olen omandanud kohaliku toostiili, st enamuse ajast unistada voi seltskonnaelu elada. Rohkelt aega kulub muidugi ka sellele, et teiste jargi oodata, millal materjali saab voi midagi kysida. Opetavad mind vahemalt 6 erinevat inimest ja igayks isemoodi, seega ime pole,et midagi valesti on. No midagi kapitaalset seni veel mitte. Ja kui ma seni olen vaid vingunud, kui halvasti ja lollisti siin on, siis naiteks antud juhul on tegemist hoopis positiivse erinevusega - Eestis enamus firmasid praktikandi lollusteks oma materjali, liinitoolisi ja tooaega kasutada ei laseks. Siin aga ei voeta mind kui tosist toojoudu, vaid opilast. Minu enda mure, kuidas ja mida ma opin.

Siis oli meil eelmisel nadalavahetusel suurem Vene pidu Kodumaakaitsjate paeva puhul ehtsa Vene viina ja kalamarjaga. Jargmisel paeval Eesti iseseisuspaeva tahistamine seega vaga vedu ei tahtnud votta. Tegin suure portsu kartulisalatit ja pidasime lihtsalt vaikese ohtusoogi. Oma syy oli selles muidugi kohalikul Aiesecil, kes helistas, et: "Kas voin mone sobraga natukese aja parast labi astuda ja yht-teist arutada" ja siis 3min parast vajus u. 15inimest sisse. Jutt oli, et ikka asju paremaks muuta, suhteid parandada jne pla-pla-pla. Kuna Olga lootis neilt rollerit laenuks saada, siis kutsus nad pannkooke sooma ja neist lahti saamine vottis tykk aega. Muuhulgas yritasid nad meile seletada, kui "ohtlik" on valismaalasel Chennais elada. Ja seda raakis tyyp, kes on ise Delhist parit! Chennai on yks turvalisemaid linnu Indias ja koige ohtlikum asi, mis siin juhtuda voib, on et keegi krabab sind taguotsast. Ja toenaoliselt on see krabaja minust u. poole vaiksem. Aga noh, naha on, et nad vahemalt yritavad asju paremaks muuta, sest ilmselt on siit lainud negatiivne tagasiside mojuma hakanud ja praegu ei pidavat uusi praktikante tulemas olema.

Siis... eile kaisime Egmore korteris lahkumispeol - Rafa lahkub ja ylejaanud lahevad pikemaks ajaks reisima, nii et korter jaab moneks ajaks taitsa tyhjaks. Kusjuures nende korter asub 8ndal korrusel ja on super vaatega. Ylevalt vaadates paistab Chennai ka linna moodi - tanaval tundub tegemist olema loputu kylaga.

Veel on mu uueks hobiks rikshajuhtidega kauplemine. Ja erinevate transpordiviiside harrastamine kojusoidul. Vahepeal kain isegi rongiga, sest see on lihtsam, kui rikshajuhte taga ajada ja toole meelitada. Aga jah, igapaevase soidu hinna olen markimisvaarselt allapoole saanud ja igasugu plama neile ajada pole mingi probleem. Varsti olen nagu vana juut (oops!, poliitilise korrektsuse huvides peaksin nyyd vist vabandama), kes iga asja yle tingib.