Blondide elu on lobusam e. Omapai mooda Indiat seiklemas

R, 28.marts - Bangalore

Hurraa! Tundub, et esimene paev omapai Indiat avastades, on edukalt yle elatud. Peale eilset erakordselt kehva paeva ja hommikusi sekeldusi raudteejaamas ma selles nii veendunud ei olnud. Kuid Bangalore kohale joudes avastasin igati viisaka raudteejaama, mis isegi ei haisenud kuse jarele. Ametnikud olid viisakad ja abivalmid, nii et mul onnestus vaevata saada piletid Guntakalist Jalgaoni - veel yks mure vahem. Pakihoidjad ja politseinikud tegid mulle komplimenre ja kui ma siis yhel rikshadest sos-pillide reklaami nagin, oli selge, et olen teise (osa)riiki joudnud. Linna, kus on rohkelt rohelust ning korghooneid, kus liiklus kaib enam-vahem reeglite jargi (avastasin, et ma ei oska enam valgusfoori ja sebraga yle tee minna). Kus inimesed kaivad moodsalt riides, naised kaasa arvatud ning paarikesed kohvikus voi tanaval taiesti normaalne nahtus on. Yhtegi lehma ja kitse mul ka kohata ei onnestunud. Yhesonaga - peaaegu normaalne linn.

Mul oli seal veeta u 8 tundi kahe rongi vahel. Mis yksipaini oli taiesti paras. Hulkusin niisama kesklinnas ringi, kolasin poodides, soin kenas noorte kohvikus lounat jne. Shoppamiseks tundub see olevat super koht - igasugu poode igasugu hinnaga. Ostsin reisi tarbeks kahed ohukesed pyksid - rohkema jaoks pole seljakotis lihtsalt ruumi ning reisi esimesl paeval kohe hirmsasti kulutama kukkuda pole ka eriti arukas.

29, 30 marts - Hampi
Bangalorest oise rongiga edasi Hospetisse ja sealt Hampi'sse. See on kunagine voimas pealinn, kuid juba tykk aega tagasi hyljatud. Sellegipoolest hammastav ka tanapaeval. Tohutult suurel maa-alal, kivi- ja kaljumagede vahel, leidub igal sammul vahem voi rohkem sailinud varemeid - templid, paleed, majandushooned. Templeid tundus olevat loputult - kuid huvitaval kombel olid nad koik erinevad. Minu lemmikud olid aga hoopis Lotus Mahal ja Queens bath - mosleemi arhitektuur lihtsalt laheb mulle rohkem peale. Hulkusin seal ringi  pea kaks paeva. Vaga kummaline oli vahepeal ihuyksi kusagil varemete vahel olla voi kaljudel ronida. Kuid iga vahegi korgema koha pealt avanes super vaade.
 Ilm oli muidugi meeletult kuum. Naen juba valja kui indialane ja ilmselt tuleb nahk maha.

Tegemist on vaikese kylaga, kuid kyllaltki turistiderohke. Enamus majapidamisi tegutsevad kylalistemajadena ja omavad katuserestorani indo-euroopaliku menyyga. Lahe. Selline elu-olu tahendab muidugi ka rikshamaffiat, kuid Chennai koolitusega oli see kakitegu. Pealegi oli ala taiesti jalutatav.

Huvitavamaks laks elu siis, kui tagasi Hospetisse joudsin, et Guntakali rongile minna ja esmalt yldse pileteid saada. 7 asemel laks rong 7.55. Jargmise asjana avastasin, et mu telefoni oli lainud suveajale ja seega tund aega ees ja seega oli mul rongini kokku pea 4tundi. Linnas/kylas, kus mitte midagi ei ole, isegi pakihoidu mitte. Veel toredam yllatus oli, et sealt myydi rongile pileteid ainult "yldisese" klassi. Ehk siis klassi, kuhu pileteid myyakse ja inimesi peale voetakse  tapselt nii palju, kui tahtjaid on. Ja seekord oli neid palju. Vaga palju. Inimesed istusid kokkusurutult ka ylemistel naridel, alumistel istmetel umbes 3kihis, yhele istmele mahtus terve 4liikmeline perekond, lapsed magasid porandal, kohvrite otsas jne. Paris kanu ja kitsi seekord siiski polnud. Yhes6naga - oli kole, kuid mitte ka nii kole. Mul onnestus end oma koti otsa istuma sattida ja korval oleva noormehega jutu peale saada. Ja pooleteise tunni parast laks suur osa rahvast maha, nii et meil onnestus lausa istet jagada. Nii, et viimane tunnike oli pea lux variant.

Eee... 2.aprill
Yle oopaeva erinevates rongdes ja rongijaamades seigelda on kohutavalt vasitav. Todesin seda esmaspaeval, kui Guntakalist Manmadi joudsin ja hoopis sealt Aurangabadi jouda otsustasin. Jallegi "yldine" klass kuid seekord normaalselt rahvastatud. Pealegi tuleb paevasel ajal iga paari minuti tagant kerjama voi soovimatult osutatud teenuste eest tasu kysima. Ja kui ma siis Aurangabadis suvalisse hotelli joudsin, vajusin lihtsalt voodisse.

Teisipaevane plaan oli yle vaadata Ellora koopad. Kohale joudes selgus, et need on teisipaeviti suletud - RG ei maini seda poole sonagagi. Mingi bussina tegutsev jeep vottis mu peale ja lasi poolel teel asuva kindluse juures maha. Koos yhe koolipoisiga, kes samuti koopaid lootis kylastada. Kolasime siis koos moda kindlust. See oli niiiii korgel mae otsas, et andis selle kuumaga ikka ronida. Kuid vaated sealt ylevalt olid super. Ja hoopis erinevad Hampist ja selle magedest.

Tagasi linna jagasin rikshat yhe inglasega. Kuna mul veel pool paeva yle, siis kolasin niisama mooda linna ringi. Linnaks on seda muidugi suht raske nimetada - ikka vaga kylalik ja traktori alla jaamine oli suhteliselt reaalne. Osutusin vagagi populaarseks jalutajaks. Nojah, tuleb harjuda.Mulle meeldis sealne moslemi arhitektuur, kuigi osad vanad ja suureparased puithooned olid lootusetult raamas. Muuseas nagin ara vaese mehe Taj Mahali. Ilus.

Kolmapaeva hommikul votsin oma pakid jalle selga ning suundusin Ajanta koobastesse. Kohalik buss oli lobus - ylerahvastatud, kuid minule tehti yhe istme nurga peal neljandana natuke ruumi. Onneks vaga keegi midagi ei parinud. Siin paistab, et vaid vahesed raagivad inglise keelt. Chennai on mu selle koha pealt ara hellitanud.

Koopad olid lahedad. Voi mis koopad, pigem kalju sisse uuristatud paleed/templid. Budistlikud. Mis on minu jaoks midagi uut. Ja asukoht oli samuti lahe - hobuseraua kujulise kuristiku sees joe kohal. Jogi oli muidugi kuiv praegu. Kohati tekkis mul seos imeilusa varakevadise paevaga Eestis - kuivand rohi, pea lehetud puud, linnulaul, isegi moned pilved taevas - ainult sooja oli vahe rohkem. Ja maed on endiselt vaimustavad.

Oh, kyll ma olen osav kirjeldaja...


5.aprill - Ahmedabad
Vahepealsed kaks paeva siis Ahmedabadis. Esimesed muljed linnast: pealetykkivad, omavahel tylitsevad ja purjus rikshajuhid raudteejaamas (ja tegemist pidi olema kuiva osariigiga), umbkeelne rikshajuht, kes mu roomsalt peale vottis, omamata vahimatki aimu, kuhu ta mu viima peab. Mitte just koige parem hotelli valik koos elektrikatkestusega - pimedas toas taskulambi valgel paikesekaitsekreemi peale panna oli paris syrr. Pudruse louaga purjs tyyp, kes mind jalitama kukkus. Eeslid, elevandid ja kaamlid liikluses. Mmmm... See linn voib mulle isegi meeldima hakata...

Esimese asjana suundusin tekstiili ja etnograafia muuseumisse. Muuseum iseenesest on super. Mida aga ei saa oelda selle tuuri kohta - giidiks oli hull tadi, kes meid sojavaelise korra sarnaselt muudkui edasi liikuma kamandas. 40ruumi pooleteise tunniga - saavutus omaette ju. Kuna tegemist on eramuuseumiga, kus ruumid avatakse vaid 2korda paevas spetsiaalselt vaid ekskursioonide tarbeks, siis ei olnud voimalik ka omapai voi kauemaks jaada. Kahju.

Edasi yritasin soogikohta leida, mis RG kohaselt turu piirkonnas pidid asuma. See vottis ikka palju aega, kuna nagu ma jargmisel paeval avastasin, olin natuke vales kohas. Kogu vanalinna piirkond aga oli nagu turg. Kitsad tolmused ja tais pargitud tanavad, tihe sagimine ja igasugu nannimyyjad, kes eriti mulle tahelepanu poorasid - soomata ja janusena ajasid nad mu veel eriti narvi. Lopuks leidsin koha, kus lounatada. Peale seda otsustasin mone vaiksema koha otsida - jarv ja misiganes aiad selle aares tundusid sobivad. Kuid jarv Indias ei tahenda ju sugugi vaikset kena puhast kohta. Ning leidus lahke naabrinaine, kes mult kohe raha kysima tuli. Igavesti tyytu oli teine. Ei saanud ma tast enne lahti, kui ta gujarati keelsele mangumisele eesti keeles vastu raakima hakkasin. Siis markasin teises jarve servas loomaaia silti ning veetsin tykk aega seal. Kuni oli aeg Ankuriga kokku saada. Nii lahe oli teda yle hulga aja naha! Kaisime soomas ja kihutasime mootorrattaga ringi, yritades kinno minna. Kuhu me lopuks ei joudnudki.

Jargmisel hommikul leidsin eile otsitud soogikohad ilusti oma hotelli lahedalt. Ja koos sellega trobikonna mosheesid, varavaid ja kindluse. Siin on tegelikult vaga palju ilusat arhitektuuri, kuid enamasti kehvas seisukorras ning kogu selle melu sees ei ole voimali seda vaadata.

Edasi Gandhi ashamisse, mis Ankuri kinnitusel pidi kena ja rahulik koht olema. Oligi. Lisaks sattusin jutu peale yhe muuseumi tootajaga, kes muuhulgas mu kaejooni luges, lounasoogikoha juhatas ning tuuriks riksha korraldas.

Riksha viis mu u. 20km linnast valja Adalaj'i, kus asus treppkaev. Seni lahedaim asi, mida olen siin nainud. Viie korruse jagu maasse minevaid treppe rikkalikult kaunistatud sammaste ja rodudega. Voimas.

Juba teel Adalaj'i hakkas sadama. Korraga muutus ohk jaiselt kylmaks ning tuulehood olid juba tormilahedased. Siis jai sadu jargi, kuid hakkas uuesti ja hullemini. Kuna mu soojemad riided olid hotellis seljakotis, siis kergelt marjana lausa lodisesin. Ja siis tuli Ankur ja naitas pilte lumest. Oigemini kyll rahest. See pidi siinkandis yliharv olema, liiatigi veel sellisel aastaajal. Nojah. Veel yks ohtusook ja siis raudteejaama. Nii kurb, nii kurb.

5.aprill - Udaipur
Udaipur on kena ilus ja monus koht. Magedest ymbritsetud, helesinise jarve ja seda ymbritsevate paleedega. Ja nii rahulik. Otsustasin, et tahan seekord vaga ilusat hotelli - leidsingi. Vaatega jarvele ja jarvepaleedele, magedele niikuinii. Rahvale avatud, ka praegu kuningliku perekonna kasutuses olev, "linnapalee" on lihtsalt vapustav. Kogu see maalingute, mosaiikide ja skulptuuride virrvarr - neil on ikka aegade algusest peale olnud liiga palju inimesi, kellel midagi teha pole olnud. Ja inimesi, kel liiga palju raha.

Pyhapaeval otsustasin minna vaatama  Pilvepaleed ja kindlust 80km linnast Kumbalgarhis. Kohalik kylabuss oli jallegi elamus. 80km labimiseks kulus yle 3 tunni. Jallegi tekitas minu ilmumine bussi kohalikes kylanaistes suurt elevust. Kyll inglise keelt mitteoskavad, kuid ylilahedad siiski oma varviliste saride ja ehtekuhjaga, mis kaalus pea samapalju, kui nad ise. Kusjuures nende sarid on teistsugused ja osa raharoivaid on pigem pluusjakk ja seelik ning siis pead kattev suur ratik.

Kindluse/palee vaatamiseks jai mul vaevalt poolteist tundi ja ehk seetottu see mind eriti ei vaimustanud. Kena oli see sellegipoolest.  Vaated ymbruskonnale ja lopututele magedele igas suunas olid muidugi suureparased. Kogu reis oli ettevotmist vaart juba seetottu, et tee kulges labi magede ja kylade - pouaperioodi tottu pea kuivanud loodus, kuid siiski vaheke rohelust ja oitsvad lehetud (akaatsia?)puud.

Viimasel, pea poolikul paeval, oli plaan linnas niisama chillida ja kusagil aias poosa all peesitada. Enne otsustasin siiski labi astuda muuseumist - mis jallegi asus palees ning oli vaaaga ilus. Kanali aares treppidel sattusin jutustama yhe kohaliku noormehega, kes ytles, et Monsoon'i palee on samuti rahvale avatud ning pakkus variandi, et viib mu oma mootorrattal sinna. Tundus ohutu tyyp olevat, seega noustusin. Palee oli uht kehvas seisus, kuid vaated linnale, jarvedele, paleedele ja magedele...

DELHI - AGRA - DELHI
Ma ei olnud just vaimustunud mottest yksipaini suures ja kaootilises Delhis seigelda. RG hoiatused igasugu sulide ja petiste kohta muutsid selle pea vastumeelseks. Nojah, nii hull see just polnud, kuid valvel tuli ikka olla. Juba ettemakstud riksha leidmine oli suht keeruline ning juht kysis hiljem igaks juhuks 20rs lisaks. Onneks osutus RGst valjavalitud hotell vastuvoetavaks - kiire dush, kiire hommikusook ja siis hotelli  broneeritud linnatuur. Nagu arvata oligi, oli see kiirustav ja ei unustatud toetada sobralike arisid, kuid  siiski ok. Delhi on Chennaist ikka nii erinev - New Delhi avarad teed ja tanavad, pargid, aiad, rohealad teede aares, suured haljasalad mitmete objektide ymber... Kohe naha, et tegemist on (brittide) planeeritud linnaga. Vanalinn, kus mu hotell asus (peamisel turutanaval muidugi), oli see-eest taitsa kreisi. Lihtsalt kreisi - muud ei oskagi oelda. Kogu see sagimine, poed ja arid, igasugu myygimehed, rahvad, loomad, auto ja tavalised rikshad jms soiduvahendid, mis niigi kitsastel tanavatel ja veel tohutu rahvamassi vahel yksteisest mooduda suutsid.

Ma ei tea miks ma arvasin, et rong Agrasse läheb Nizzamuthini raudteejaamast ja nii ma siis hommikul sinna suundusingi. Sealne personal tegi mulle kähku selgeks, et ma vales kohas olen. Õnneks olin sinna jõudnud siiski piisavalt vara. Niisiis kähku uuesti riksha peale, mille eest ma maksin ikkagi liiga palju, kuid mul lihtsalt ei olnud aega kaubelda ning ettemakstute putka oli veel kinni. Õigesse jaama jõudsin umbes 7min enne rongi väljumist. Keegi abivalmis tegelane suunas mind järjekindlalt kusagilt trepist üles, kus järgmine tegelane ütles, et siin veel midagi ei tööta, aga ma pean oma internetist ostetud pileti registreerima ja templi saama kusagil kassas 26 ja näitas kusagile saali, kus lainetasid sabad. Ei tundunud loogiline ning aega mul niikuinii polnud. Üritasin ikkagi perroonile pääseda, kus väravas seisev tegelane jälle väitis, et pean pileti registreerima ja templi saama. Ütlesin, et aega ju pole ja varem pole seda vaja olnud - seepeale ütles ta, et okei, okei aga pean rongis maksma mingi 5 või 10 ruupiat ja nii mind rongile lastigi. Loomulikult ei tekkinud rongis mu pileti või puuduvate templitega mingit probleemi. Mina ei tea, milleks neil sihukest jama korraldada oli vaja.

Agra oli tüütu ja ärritav. Võimalik, et selle hommikuse jama tõttu. Pigem aga agressiivse müügitöö tõttu, millega igal sammul kokku puutusin. Isegi ettemakstud rikshade putka tegelane üritas mulle kogu päeva teenust pähe määrida, mu rikshajuht samuti ning hiljem üha uued ja uued tegelased. Ja Taj Mahali turvateenistusel olid reeglid, milles polnud mingit loogikat (miks ma seda endiselt otsin?) - näiteks ei võinud ma sisse võtta Rought Guide'i, küll aga olid lubatud Agra reisijuhid. No mida iganes. Aga kogu linn on räpane, kaootiline, kõik asjad asuvad ise kohtades ja suht kaugel üksteisest, midagi ei leia jne. Ei meeldind mulle see koht.

 Taj Mahal... oli ilus. Kuna tituleeritud kui kauneim ehitis maailmas, olid ootused loomulikult suured. Ma ei ütleks, et ta lähedalt midagi erilist oleks. Sealsed ornamendid ja mustrid olid kaunid ja töömahukad jne. Kuid see, mis Taj Mahali nii täiuslikuks teeb, on üldmulje. Täiuslikud proportsioonid ja päikese käes särav graniit, mis siiski jätab mulje, kui oleks hoone ümbritsetud uduga - selles peitub ta maagia.

Veel külastasin Agra kindlust. Pigem nimetaks seda küll lossiks. Suur, hästi säilinud ja korras, rikkalikult kaunistatud - just sellisena kujutad ette muinasjutulosse.

Mu teine päev Delhis kadus käest shopates. Ja enamus asju jäi ikkagi ostmata. Kusjuures ma täiega mängisin nende müüjatega. Vaatasin üht vööd, kus tüüp tuli, näitas igasugu trikke kui hea vöö see ikka on ja nii soodne ka - ainult 550rs. Ütlesin, et maksaksin 100 - ja just selle raha eest ma selle vööga sealt välja jalutasin. Või teises kohas vaatasin pükse - onu kiidab mudelit, näitab teisigi, küsib igasugu küsimusi mu kohta ja ütleb siis, et mulle, kui peaaegu kohalikule, teeb ta sõbrahinna, kõigest 950rs. Naersin selle peale, et ainult üks pisike probleem, ma nimelt ostsin täpselt samasugused püksid Bangalorest 290ga. Jne jne. Täitsa lõbus oli. Ja veel toredam oli, et helistas Ankur, et tema parajasti Delhis komandeeringus. Lahe ju!

Järgmise päeva seiklustest lennujaamas ma parem ei räägi. Otsustasin nimelt tagasi Chennaisse lennata - väljavaade veeta 34tundi üksipäini rongis tundus liig, mis liig.

Veel yks tore paev

Miks on nii, et mu viimased paevad tool on jarjest rohkem indialikud? Tanasel paeval on neid yllatusi kohe robinal. Sain katte oma eelmise kuu palga ja kui selle kuu oma kohta kysisin, siis oeldi, et laheb 1-2 paeva. Ytlesin, et olen siin veel ainult homme hommiku poole, mille peale raamatupidaja tegi suured silmad, et kuidas, sinu jaoks on ju homseks piletid Amburi'. Mida!!! Loomulikult olen pyha viha tais ja yritasin valja uurida, kes selle korraldas. Jaljed viisid mu armsa ylemuseni, kes oma onneks praegu Saksamaal viibib, oigemini sealt teel tagasi on. Seega ei saa ma talle isegi mitte helistada ega oelda, mida asjast arvan. Kuidas nad/ta saavad minult kysimata seda teha? Pohimotteliselt korraldab ta mu eraelu juba ( sest mu leping lopeb tana) ning loomulikult ei tule ta selle pealegi, et mul ka muid plaane olla voib - indialastel ju valjaspool tood elu ei ole. Saan aru, et siin on naised ja alluvad lykata-tougata, kuid see on juba liig mis liig. Ja millal ma sellest teada oleks pidanud saama - helistab mulle kell 1 oosel peale lennuki maandumist voi kell 5 hommikul, et kuule, nyyd on vaja minna?

Onneks rahustas Rashid mind suuremalt jaolt juba maha. See oli temast vaga kena - me kaisime isegi koos lounal. Aga endiselt on mul soov oma bossile helistada ja talle kenasti "Tere tulemast tagasi Indiasse!" oelda. Voi lolli mangida ja mitte minna. Aga mu palga ja maksuvark vajab endiselt lahendamist. Hakkan juba Richardist aru saama. F... Asjaajamine siin.

Ja siis..vol2. Otsustasin veidi enne paeva loppu raamatupidajalt yle kysida, millise rongi peale mu piletid on. Ja keegi oli seal korval ja ytles, et oi ei, mu boss ei tulegi tana tagasi, vaid homme hommikul ning tal on kohtumine Chennais. No mida kuradit! Hea, et ma siis jalle kogemata sellest kuulsin. Mitte keegi mitte midagi ei tea ja koik ainult jahuvad midagi. Lopuks ma juba praktiliselt karjusin oma kolleegide peale (mis ei olnud kyll viisakas, kuid pani siiski asjad liikuma) - nad vaatasid mind hammastunult ja kysisid, et milles probleem, miks ma nii pinges olen, rahune maha. Loomulikult, koik oli koige paremas korras juu.

Selle siblimise kaigus "selgus" et Jameel on homme Chennais ja piletid Amburi' on tyhistatud, ja et mul on lootust oma selle kuu palk ka katte saada. Tore.

Lisaks koigele sain kelleltki, kelle nimi mulle midagi ei ytle, ettepaneku ta "sobrannaks" hakata. Aitahh veel kord.

Veel yks nadalavahetus Chennais, veelkord Ambur.

Ohjah. Ei mingit pulma Bangalores. Ma olin piisavalt blond, et jatta mineku korraldamine teiste (loe: indialaste) hooleks ning loomulikult ei olnud siis enam ei pileteid ega hotelle, kui nad seda korraldama hakkasid. Kompensatsiooniks organiseeriti mind tana Ambur'is toimunud sama pulma vastuvotule. India, ja eriti Amburi' ja moslemi pulm kestab ju nadala.

Tseremooniat ma siis ei nainud. Vastuvott oli... Jalle ei oska ma midagi kohe oelda. Betty oli igatahes roomus, et mina ka olin, sest vastasel juhul oleks ta meeste poolel ainuke naine olnud. Moslemi pulmal pole ju midagi pistmist armastuse voi romantikaga. Mehed ja naised on eraldi ruumides ja pidudel. Meile (sh. Richardile, sest valge mees voib su naist naha) tehti suur erand ja viidi naiste poolele ning naidati pruuti.

Teist nii onnetut pruuti on raske leida. Ta ei tostnud kordagi silmi ega vaadanud kellegi otsa. Kui me sisenesime, siis istus ta yksipaini ees poodiumil ratik pahe tommatud. Meie juurde ta praktitliselt talutati. Kui Betty onne soovides ta katest kinni vottis, tombus ta nagu eemale ja veel rohkem krampi. Ei oskagi oelda, millest. Ja see peaks olema koige onnelikum paev su elus! Parvez on kena, tore ja hea poiss ning kindlasti hea abikaasa, kuid... Olla haritud tydruk kaasaegsest Bangalorest, abielluda mehega, keda sa isegi nainud ei ole, jagada temaga voodit ning kolida siis elama tema pere juurde tagurlikku Amburi' - ei tee just yleliia roomsaks, jah.

Edasi oli siis pulmalaud. Meie olime eraldi lauas eraldi ruumis, kus olid isegi taldrikud, nuga ja kahvel - igaks juhuks olime kylalistemajast omale kahvlid kaasa ka votnud, et ei peaks katega sooma. Toit oli maitsev ja yldse mitte liiga terav. Ja lopuks sain ara proovitud ka kuulsa originaalse biryani.

Nadalavahetusest siis ka. Laupaeval korralda Aiesec holi tahistamise kusagil rannas. Mina paraku olin tool, kuna see pulma asi oli siis veel lahtine ning muidu ma nagu yldse enam tool ei kaiks. Ohtul oli Egmore korteris vaike pidu, kuid Aiesec'i "volupallikesed" olid meie niigi horedaid ridu veelgi julmalt harvendanud.

Pyhapaeval ja esmaspaeval sadas. Ainuke, mis me siis tegime, oli louna ja kohvik Davidiga. Oleme temaga viimasel ajal palju koos aega veetnud - vaga tore, huvitav ja vaimukas kuju.

Aaaa, f...! Rong jaab, lisaks juba valjakuulutatud tunnile, veel 20min hiljaks!

Esmaspaev oli mulle igatahes vaga sinine. Ei teagi miks. Pidin oma reisi suhtes mingi otsuse tegema ja piletid broneerima (mis on ylemoistuse raske) ning ilm oli vastikult kuum ja niiske ning kogu olemine kuidagi roidunud. Tyypiline eestlaslik depressiooniseisund seega. Ja siis veel igasugu vaikseid jamasid. Igatahes on mul nyyd olemas piletid Hampisse ja sinna ma ka ilmselt jaan, sest sealt edasi on koik rongid valja myydud. Aga maailm pidavat olema julgete paralt.

Natuke lobusamat ka. Mul ja tana votmata vaga lahe foto - kitsed lihuniku korval magamas betoonkorgendikul, justkui roomsalt oma jarekorda ootamas. Richard narritas yht kitse, kes meil aarepealt auto ette koperdas, et vaata ette, muidu oled kohe biryani.

Ambur jalle.

N8. kiirele ajale vaatamata mu 3 paeva Amburis siiski ei tyhistatud. Mis kujunes paris huvitavaks ja kasulikuks. Motlemapanevaks igal juhul.

Oobisin ja soin koos teiste kylaliste ja voortoolistega firma kylalistemajas. Mis on igati kena, hea sook, ilus tuba, meeletult suur ja monus voodi, televiisor ja taielik vaikus hommikul - mida sa hing veel ihaldada oskad. Chennais on igal hommikul esimeseks heliks, mida kuulen, kellegi pikk rogisemine ja sylitus. Seega igati meeldiv vaheldus.

Esimesel ohtul tegime linna peal vaikese tiiru. Nojah... Ei oskagi kohe midagi oelda. Veel vaiksemad ja veelgi tolmusemad tanavad, inimesed sagimas, tillukesed poed, turg. Absoluutselt koik moslemi naised olid burka's ja ohtusel ajal olid tanaval valdavalt mehed. Elukeskkond pidavat olema meeletult saastatud - seda peamiselt nahaparkimistehaste tottu, kelle kunagised kemikaalid pohjavee ja pinnase ara rikkusid.

Kuna linnas ei ole ohtuti midagi teha, tuli leppida voorastemaja seltskonnaga. Mille yle ei saa muidugi kurta. Olid ju isegi kenad poisid Rumeeniast silmaroomuks. Kasutasin siis juhust kysida Ritchardilt, et mis oli tema algne idee meid praktikale vottes. Tal olevat Taanist selles osas head kogemused, kuid siin see lihtsalt ei tootavat. Ja ta suutis selle ka suhteliselt lihtsalt ara seletada. Et koik see jama ja lollus, mis ma siin nainud olen, on sellest, et nad lihtsalt ei taha muutuda. Et koik on usus kinni, mis ei luba milleski kahelda. Et perekonnas kontrollivad koike mehe vanemad, kes dikteerivad, kas naine laheb tana toole voi yldse kuidas mees oma naisega suhtlema peab. Ja mis otsuseid sa siis vabrikus ootad inimestelt, kes ei tee oma elus kuni vanemate surmani yhtegi otsust? Jne jne. Masendav.

Viimane nadalavahetus Chennais...?

Just. Toenaoliselt on tegemist mu viimase nadalavahetusega Chennais. Sest jargmisel pyhapaeval lahen Parvezi pulma ja siis on mu praktika labi ning plaanis vaike ringreis pohja poole.

Nadalavahetus kujunes seekord pikaks. Tegelikult voib selle hulka ka laupaeva lugeda, sest, kuna ma oma tegevusetusega talle ajudele kaisin, vottis mu ylemus mu Amburi' kaasa. Seekord kaisime autoga. Mitte et mul seal rohkem teha oleks olnud. Chillisin seal niisama ringi, soin kena hommikusoogi ja louna, raakisin ylemusega vahepeal vaga imelikel teemadel ja vahelduseks sorteerisin ta meile. Umbes 4 ajal hakkasime tagasi soitma. Tagasiteel vaatasin aknast valja magesid. Selliseid, mis keset siledat maad lambist tekivad. Kuna hommikul oli sadanud (tegelikult ei peaks praegu sadama), siis ohk oli kergelt udune ja maed paistsid sinised. Ja nende kohal tumedad pilved samuti kolmnurksed nagu jatkuksid maed taevas. Mulle laks selline kergelt depressiivne meeleolu vaga hasti peale.
See meeleolu sai muidugi rikutud Chennai liiklusummikutes. Koju joudes kaisin dushi all ja liitusime Davidi ja Pashaga baaris. Oli kyll tegemist viisaka kohaga, kuid ikka olime me Beatega ainukesed naised seal. Ja vahimagi huvi korral oleksime saanud kavalerid juba enne baari sisenemist.

Pyhapaeva hommiku venitasime niisama mooda ja laksime siis linnapeale chillima. Kaisime kohvikus ja loomaaias. Ehk siis kohalikus maopargis ja lastepargis. Maopargis oli vahepeal etendus voi hariv madude demonstratsioon, kus maotaltsutajal oli koigest jummala suva - isegi kobrat orritades ei voinud ta hooletum olla. Ja krokodillid olid seal koige laisemad loomad, keda ette voib kujutada - nad lihtsalt lebasklesid kus juhtus ja kuidas juhtus. Vahepeal tegid sammu voi avasid suu ja nii jaidki. Muidugi oli ilm kuum ka, kuid see oli midagi erakordset. Nojah, meie kaisime varskenduseks kohvil ja koogil yhes mega ilusas aiakohvikus. Ning jalutasime siis koju. Pyhapaevaohtuse vahese liiklusEga on Chennai taitsa jalutatav linn.

Esmaspaev oli mulle samuti puhkepaev, sest... energiapuuduse tottu anti kask koik vabrikud esmaspaeviti seisata. Normaalne ju. Meie tehas (ja ilmselt ka koik teised) kuulutasid pyhapaeva toopaevaks. Mina nihverdasin sellest muidugi korvale. Aga kus on energia kokkuhoid, kui koik esmaspaeva asemel pyhapaeval tootavad, kysite. Seda minagi. Seletus vaga lihtne - kuna enamus vabrikud pidavat nagunii ka pyhapaeviti tootama, siis on ikkagi yks "energiavaba" paev. Lisaks pidid pyhapaeviti niikuinii ainult pooled toolised valja ilmuma - seega kokkuhoid taitsa olemas.

Puhkepaeva kohta oli mu esmaspaev ylitihe paev. Keegi pidi yldise majapidamise tarbeks asju ostma, siis oli mul endal vaja kovasti shopata, lisaks lagunesid mu kingad ara ja uute leidmine on paras peavalu. Lisaks koigele, pidin vahepeal ka oma registreerimise jarel kaima (jess, tehtud!), ning seda koike meeletu kuumaga. Ja Spencer Plaza on nii lollaka pohiplaaniga koht ning ilma igasuguse loogikata. Jooksin sEal nagu idioot ringi ja avastasin end ikka samadest kohtadest. Kingapoode oli voimatu leida, koik kingad on siin joleda kontsaga (kylastage Bata poodi Tallinnas, siis hakkab mingi ettekujutus tekkima) ja igal teisel sammul oli mingi nannimyyja, kes mind lahkelt oma poodi kutsus. Ahhhh! Igatahes lahen ma seal iga kord jubedalt narvi selle peale. Voibolla seetottu polegi ma ammu shoppamas kainud ja nyyd siis oli vaja koik tasa teha.

India...

13.marts
Ma peaksin siin olema juba koigega harjunud ja midagi ei tohiks mind enam yllatada, kuid paistab, et mul on siiski veel arenguruumi.

Mu ylemuse asetaitja vaitis juba moni paev tagasi, et siin respekteeritakse valget inimest rohkem. Ametialaselt just. Et nad on konkreetsemad jne. Laveerisin siis valja, et ilmselt ei ole asi mitte nahavarvis, vaid viisis, kuidas nad kysivad ja asju ajavad.

Eile tuli ta jalle sama jutuga. Asi selles, et osakond oleks pidanud juba sellest nadalast voi kuu lopust olema Amburi' kolinud, kuid moni paev tagasi oeldi, et uups! seal ei ole veel ruumi ja olge veel 3kuud Chennais. Vahepeal joudis osa tootajaid muidugi juba lahkuda. Nyyd siis on uus hooaeg algamas, tood palju ja inimesi mitte. Tema kysimus oli, et kas saaksin neid aidata. Et ma oskan seda ja seda ja toda (ma ei teadnudki, et ma pariselt yldse midagi oskan) ja seetottu ma neile meeldin ja neil oleks rohkem selliseid inimesi vaja. Ja et mu nahavarvi tottu respekteeritakse mind rohkem. Et kui Shafana voi Muzamil midagi kysivad, siis seda ei tehta,( kuna ta on obluke ja vaikne, kuid vahepeal tool olnud kogukamat konstruktorit kuulati, kuna ta on kogukam), et Muzamil ei loe pabereid, et liinis ei loeta pabereid jne jne. Ehk siis pohimotteliselt ta tunnistas, et nad ei saa hakkama, et ta tootajad ei suuda ennast kehtestada ning toolised istuvad neile pahe. Ja mismoodi mina sellest jamast nad nyyd 2nadalaga valja pean aitama? Ma olen ju koigest praktikant ja peaksin seega olema madalam kui muru - nii vahemalt suhtutakse siin koigisse teistesse (kohalikesse) praktikantidesse.

Vahepeal tegelesin siin oma ylemuse meilide korrastamise ja haldamise systematiseerimisega. Tuleb valja, et koik osakonna meilid ja tooteid puudutav informatsioon saadetakse koopiana ka talle. Ehk siis yle 100meili paevas, millest enamik on mittevajalik. Sealt on ju voimatu midagi leida. Aga vaga huvitv lugemine. Paistab, et tippjuhtkonna tasemel on juhtimine kaasaegne ja tasemel, kuid jargmistes astmetes see koik sumbub. Kus iganes sa pealispinna alla juhtud syyvima, on seal totaalne organiseerimatus ja motlematus. Asju tehakse uskumatult nyril viisil ja ilma igasuguse perspektiivita - igal yhel on oma kindel loik, mille ta kuidagi valmis pusserdab, ja siis jargmine inimene hakkab seda koike jalle ymber voi uuesti tegema. Voi yldse mitte tegema - nagu nad mulle just tunnistasid. Ja tegemist pidavat olema India moistes yhe kaasaegsema ja moistlikuma ettevottega!

Raakides mu ylemuse asetaitjast - olen juba tykk aega kergelt intrigeeritud, kuidas ta ei tea kuidas minuga kaituda. Ilmselgelt ei kohtle ta mind sarnaselt teiste tydrukutega st. aupaklikult ja distansilt. Ja ei sobi ka paris sama kaitumisviis, mis mu meeskolleegide puhul. Nii ta siis on kyll igati viisakas, kuid aeg-ajalt tuleb ja myksab voi yritab nalja teha ja semu olla. Tegemist on nii... 40se mehega.

Iseenesest on inimesed siin vagagi fyysilise kontakti aldid. Eriti mehed - nad praktiliselt elavad yksteisel seljas, kaivad kaest kinni, kaelakuti jne. Ja seda taiesti ilmsyytul, sobralikul moel. Vahepeal oli meil siin konstruktor Hiinast - veel yks David. Tema eest vastutas siin Asrar, kes on tore ja tosiusklik muslim. Loomulikult kippus ka tema pidevalt Davidit puutuma, too aga tombus pidevalt eemale, et "Ara tule, ara tule, mulle ei meeldi mehed" Asraril polnud orna aimugi, mida ta silmas peab, ja ma ei raatsinud ka tema syytut maailmapilti teda valgustades purustada.

14. Marts
Davidil oli eile hulleim paev Indias, minul siis tana. Nii vaga pohjust nagu polekski. Lihtsalt hommikul argates oli jube vasinyd tunne juba, siis jalutasin pool linna labi, et leida koht, kus koopiaid teha, sest enamustes kohtades koopiamasin kas ei tootanud voi olid nad kinni. Ja siis valismaalaste registreerimise osakond. Algus oli paljutootav: sain suht kergesti palutud, et nad ikka mul nadalakese rohkem lubaksid olla ja mu ara registreeriksid. Onneks oli mul lennukipilet kaasas toestuseks. Siis hakkas venima ja venima. Viimane ametnik oli rase tytarlaps, kes kaitus kui koige hullem voimalik ametniku versioon ning teatas, et tuleksin esmaspaeval kell 2 registreeruma. Ohhjah. Asi seegi. Vahemalt ei leiutanud nad veel mingeid dokumnte,mida vaja voiks olla. Nyyd jaab vaid yle loota, et esmaspaevaks nouded muutunud ei ole. Siin on inimesi, kes on kainud isegi kymme korda, enne kui nad oma templi said. Isegi super kauplejal ja labiraakijal Jeval onnestus see alles 7.ndal korral. Seetottu valmistusin ka hoolega -kogusin kokku koikvoimalikud vahegi vaja minevad dokumendid, voltsisin pabereid (Aieseci omi, et kuupaevad oleksid yhesugused ja mitte kuu aega tagasi hapuks lainud) jne.

Nojah, ja lisaks sellele on ilm vihmane, mis tahendab, et tanavad on tais pori, liga ja s...vett. Ohk on kuum ja niiske, riided seljas kleepuvad, pesu ei kuiva ning laheb haisema... Ja siis tuli mul minna toole, kus ma midagi ei tee. Vaatamata sellele, et tood pidi hirmus palju olema, ei toimu siin endiselt midagi. Ma ei tea, mis generaalplaani nad siin hauduvad ja miks alustamine nii pikalt aega votab. Minul on siin jaanud alla 2nadala, seega ei tundu millelgil enam motet olevat. Yhes6naga - kultuuristress. Peaks Davidilt kysima, kuidas tema ennast tana tunneb - siis teab, mida homselt oodata.

Toimekas nadalavahetus

Pidime Davidiga laupaeva pealelounal Mahablipuramisse minema, kuid siis reede hommikul saatis Aiesec sonumi, et neil yritus. Kuna nad ilmselt pingutavad ja pealegi ei olnud praktikantidest peaaegu kedagi linnas, siis otsustasime, et viisakas oleks ikka minna. Edasi laks juba lobusaks.

Laupaeva lounast siis helistas Olga, et peab minema paaridena Aiesec+praktikant ja temal mulle saatja kandidaat. No helistaski siis mone aja parast mulle keegi noormees, kes tagasihoidlikult ja kogeledes mind kohtama kutsus. Et kas voib mulle kell 4 uuesti helistada ja tapsustada jne. Saatsin talle siis sonumi aadressi ja kellaajaga. Sain vastuse kysimusega, et mis ma selga panen. !? Yrituse teema oli "Biker's night". Ja mina jatsin just oma mootorratturi ylikonna Eestist kaasa votmata! Mis teha, tuleb tavaliste riietega minna. Kahjuks. Umbes nii ma vastasingi - ja sain uue siira vastuse: "Ok, ma ka siis mootorratturi riietes ei tule. Aga mis varvi riideid sa kannad, et sobiksime?" No tule taevas appi! - mida koike ma kuulma/taluma ei pea. Lapsed on ikka lapsed.
Parim osa on muidugi see, et kell 4 helistas tyybi sober, et ta sober ikka ei saa mulle jargi tulla, kuna ta vanaisa suri ara. Milline pettumus!

Ausalt oeldes olin toolt koju joudes vagagi tige ja pahas tujus ega tahtnud yldse kuhugi minna. David aga, et tule ikka, muidu on tema yksinda ja muidu jatsime ilmaasjata Mahabsile minemata jne. No ma siis laksin. Pidu oli... suundusime ysna ruttu korvale klubi baari(!) abi jarele. Mis oli muidugi omaette keeruline protseduur. Baar nagi kyll viisakas valja, kuid millegi parast meid seal teenindada ei tahetud. Ootasime siis tykk aega valjas, kuni meile joogikaart toodi. Veel jupp aega kulus jookide katte saamiseks ja millegi parast nouti kategooriliselt, et me terrassil istuksime. Ja veel rohkem laks aega, et arvet maksta. Loomulikult olin ma ainuke naisterahvas seal.

Koos "Happy Sprite'ga" oli taitsa lobus peol vaadata teisi voidu kokakoolat joomas ja paaridena ajalehe peal tantsimises voistlemas. Meil tegelevad sellega... 14aastased? (Tanapaeval ilmselt 7-sed.) Ja isegi nemad joovad voidu olut voi midagi hullemat. Ja paistab, et nad siin jaavad purju ka coca colast, sest ametlikult oli tegemist kuiva peoga.

Mingil hetkel sai pidu otsa ja kysiti meilt, et kas me tahame ka afterpartyle tulla. Kuna see asus meie maja lahedal ja puht huvi parast, mis tahendab pidu siin, me laksime. Nyyd ma siis tean: peamine tegevus on joomine ja kanepi suitsetamine. Yhel tyybil oli synnipaev, mille puhul teda traditsiooniliselt munadega loobiti. Veel meenub, et raakisime Davidiga umbes tund aega omavahel usust, David vestles pikalt indialastega Briti kolonisatsiooni teemal ning otsis taga oma jalutama lainud platusid. Ajaa, mis koige tahtsam - esimene siin kohatud inimene, kes Eestis on kainud! Hurraa! (Eelmine Aiesec Chennai president, kel Soome asja oli ja sealt siis laevaga Tallinnasse jooma sattus)

Tegelikult on suht yllatav, et me jargmisel hommikul siiski Mahabsile viitsisime minna. Kuigi ka see laks yle kivide ja kandude, sest bussid olid tais ja koha saamine paras olelusvoitlus. Kui David yhe juhi kaest marsruudi kohta kysima laks, siis kysis too talt: "Kes see on?" ja vihjas minule. David, et sober. "Ei, ei ole sober, armuke" Motle kui taibukas tyyp - milleks siis yldse kysida. Aga Mahabs oli lahe - lihtsalt chillid, sood lounat, kolad rannas ja kaljudel, sood rannarestoranis ohtust... Ainuke paha asi oli, et ohtul tuli tagasi tulla. Selle juures meil onneks vedas, sest sattusime bussile, mis laks bussijaama asemel louna Chennaisse, kuid oli see-eest igati viisakas, akendega, uksed kaisid kinni ja, hilise aja tottu, ka kiire. Mida sa veel oskad tahta. Kokkuvottes olime kodus tunni ja 20minutiga - tavaparase 2,5tunni asemel. Kell oli siis pea 11 ja ma lihtsalt kukkusin voodisse.

Jargmine paev umbes 11 ajal ohtul joudis Maksisim oma vennaga tagasi ja korraldas tollele lahkumispeo. Marksonad: venelased, viin ja kaaviar peaksid olema selgituseks piisavad. Ei olnud mitte tore tana hommikul toole minna.