


Kuna neljapaeval mu ylemus tagasi ei tulnudki, otsustasin reedel yldse mitte minna – milleks kulutada 300rs transpordile ja siis paev otsa mitte midagi teha. Ja raamatut lugeda vms voin ma ju kodus ka. Seda enam, et keegi pidi paeva ajal kodus olema, et veemees vett saaks tuua ja akki tuleb keegi, kes interneti ara parandaks. (Esimesed Austraalia Davidi lahkumise tagajarjed.) Nii sain ka pesu pesta ja asju pakkida. Sest nadalavahetuse plaan oli vaheke ringi kolada.
Seekord siis u. 800km pohja poole ja Hyderabad. Linn, mis on olnud moslemitest valitsejate kaes ja kus tanasenigi suur ja vaga konservatiivne moslemite kogukond. Tanavapildis valjendub see hulga mustade koonustena, keda naisteks nimetatakse. Ja vaid mone yksiku ringikolava lehma naol. Tegemist on Chennai jarel suuruselt 5. voi 6. linnaga Indias, ja erinevalt Chennaist, tekkis seal olles ka linna tunne. Ja musulmannide voimuloleku ajast on seal tuntavalt idamaine (araabialik) arhitektuur, jogi, jarv ja meeletu kindlus. Kahe paeva jooksul ei joudnud me just palju naha, kuid nahtu oli lihtsalt vapustav. Kohati tekkis tunne, et oleme Pakistanis vms riigis. Ja veel uskumatum on, et need mitmed lossitaolised hooned on kasutuses kui kohtuhoone, haigla, ramatukogu jne.
Niisiis asusime reede ohtul rongi peale (esimene paris rongisoit siis siin minule ja nii monelegi teisele) ning alustuseks avastasime, et meie kohad on koik ykshaaval mooda vagunit laiali. Polnud just koige meeldivam todemus. Pika peale onnestus need ara vahetada ja nii loksusime 14 tundi yheskoos. Jargmiseks katsumuseks oli hotelli leidmine – loomulikult leidus kohe abivalmis "giid", kes meile igasugu urkaid naitas, kuni lopuks vahe kallimatest kohtadest sobiva leidsime, kuid ka seal oli tykk aega kauplemist ja vaidlemist ja jagamist.
Jargmine proovikivi oli hommiku/lounasoogi koha leidmine ja sealt siis edasi linna avastama. Nahtut on parem vist piltidel naidata, kui kirjeldada… Hyderabad on tuntud ka oma turgude poolest ja poisid ei olnud just yleliia roomsad, kui me rikshast Irenega kogu seda kinganaitust nahes, kilkama kukkusime. No parast me lihtsalt jalutasime sealt labi teel kohtuhoone juurde. Ja juhtus kuidagi, et ei saanud ostmata jatta ka monesid parlikeesid (appi, mu jeesti keel laheb yha hullemaks) – tegemist ju parlikaubanduskeskusega.
Veel oli idee minna paikeseloojangu ajaks jarve aarde selle keskel olevat budha kuju vaatama. Osutus vaga lobusaks. Koigepealt leidsime me sinna soiduks tymakaga "peo"riksha ning jarvel tiiru tegemiseks valja valitud laev osutus tantsulaevaks. Praktikas tahendas see kova tympsu ja keskparaseid esinejaid, kes filmidest nahtud tantse jargi yritasid teha ja vaga cool'id olla. Osa noori publiku hulgast hakkasid selle peale ise hoopis taga saalis tantsu tegema ja lollitama. Mingi aja parast kutsusid esinejad neid lavale ja siis laks veel hullemaks. Nalja kui palju! Aga samas ka paris kole. Lopuks laksime juba valja reelingute aarde ja syndis otsus ohtul yles otsida rockbaar.
Paris selleni asi siiski ei joudnud. Ohtust soime vaga ilusas, heas (ja ka kallis) Punjabi restoranis, kus toidu korvale ka alkoholi oli voimalik osta (asi mis Tamil Nadu's ei onnestu kohe mitte kuidagi). Nii see aeg muudkui venis ja venis ja hiljem leidsime me baarist hoopis kiiremini yles "veinipoe" (no mina ei tea, mis alkoholi poode siin niimoodi nimetatakse – vein on ainuke, mida sealt osta ei saa) ja nii sinna minemata jaigi.
Hommikul vottis meie ilueedidel enda sattimine aega 11ni, veel natuke oiendamist hotellist valja registreerimisel ning raskused hommikusoogikoha leidmisega. Lopuks jalutasime lihtsalt 5tarni hotelli kohvikusse. Indias on see taiest voimalik ja mitte esimene kord, kui seda teeme. Keegi ei sea su sealoleku asjakohasust kahtluse alla (kuigi nagime vaja nii turistd kui voimalik) ning arve ei ole sugugi kosmilistes numbrites (Eestis ei saaks mones kohas selle eest kohvigi). Yldse oli soogikohtade leidmisega Hyderabadis meil raskusi – soimegi kahe aarmuse vahel – 5tarni hotellides ja siis kohtades, kus eine maksis kokku 20rs ja motlesid hoolega, mida tasub syya, mida mitte. Paris kohulahtisust keegi siiski ei saanud. Kummaline lihtsalt. Vahepeal kaalusime isegi McDonaldsit, sest seal see leidus, kuid oli mottetult kallis.
Kogu ylejaanud aja pyhapaevast veetsime kindluses. Mis on lihtsalt vapustav! Selle pindala on 5ruutkilomeetrit ja see asub 122m korgusel linna kohal. Ja ei olnud mitte ainult kindlus, vaid ka palee, aiad, mosheed jne. Ja milline vaade kogu linnale. Eesti linnused/kindlused on sellest vaid kaduvvaike osa. Ning see koik on suht hasti sailinud. Jallegi – pildid annavad ehk vaheke rohkem aimu.
Pulm toimus 7.30 hommikul ja linnast valjas. Seega pidin arkama kell5, riksha leidmine vottis aega ning leiduv osutus koige juhmimaks juhiks, kelle otsa olen seni sattunud. Seega jain kogunemisele 15min hiljaks, mu kolleeg veel 20 min, siis jargmises vahepeatuses jargmine ning oiges kylas oige koha leidmine osutus samuti aeganoudvaks. Yhes6naga - kohale joudsime tseremoonia lopuks. Kahjuks. Minu ilmumine tekitas jallegi yleyldist tahelepanu - yhel hetkel oli rahvas ringis mu ymber ja lihtsalt vahtis suu ammuli (pruut oli kindlasti "roomus").
Edasi liikus kogu kamp vastuvotu toimumiskohta. Pulmaliste transpordiks oli veoauto (maalingutega, nagu tavaliselt, millest yks oli "Don't kiss me!"). Mind pandi yhe kolleegi mootorrattale, kuid kuna olin seelikus, siis pidin istuma nagu india naised - kyljega. Paris kole oli niimoodi.
Vastuvott, kui selline, toimus kusagil hoones, kus olid pikad lauad, mille vahel siis toitlustajad ambrite ja pottidega saalisid ja kulbiga banaanilehtedele toitu serveerisid. Kui soodud, siis tehti ruumi jargmistele jne. Peo moodi asja ja koosolemist kyll ei olnud. Inimesed lihtsalt tulid kohale, soovisid onne, tegid koos pruutpaariga pilti, soid natuke ja laksid siis laiali. Pildistamine tundus igatahes ylimalt tosine ettevotmine olevat - nii pruutpaar kui kylalised votsid selleks hetkeks kangestunud poosi ja manasid ette kivistunud ilme. Pruudil on tegelikult ilus naeratus, kuid mul oli tykk tegemist, et teda selliselt tabada.
Tagasitulek oli tunduvalt seiklusrikkam - erinevalt varahommikust, olid bussid siis rahvast puupysti tais ja pooled rippusid veel valjaspool. Ehtne vark. Ja, yle hulga aja, hakkas veel sadama kah.
14.veebr
HEAD SOBRAPAEVA KOIGILE! Ma kyll ei tea, millal mul onnestub need soovid teele saata, sest korteris pole netti juba nadal aega ja ka tool on pidevalt probleeme sellega. Vist mingi suurem jama, sest mujatki on sama kuulda olnud.
Mul on niiiii iiigav! Ma-ei-tea-mitmes paev juba teen ma mitte kui midagi. Ootan, kuni mu ylemus mulle mingi ylesande leiutab. Ykspaev, kui teda kohal polnud ja tema asetaitjast ka abi ei olnud, kysisin lihtsalt lounast ara koju. Nyyd siis jalle pidi ta mulle tegevust andma, kuid tormas hoopis minema. Ja mina muudkui ootan ja ootan, kell on juba 1 ja seni ei midagi. Ma ei oska enam isegi ajataiteks midagi leiutada.
Muust eluolust - olen omale kusagilt kurgupoletiku korjanud ning asi laks ainult hullemaks. Otsustasin siis arsti juurde minna. Osutus igati positiivseks kogemuseks - vahem kui tunniga olin registreeritud, labi vaadatud ja rohudki kaes (kusjuures arstiks oli kurgu-nina-korvaarst) - asi, mida Eestis mitte, mitte kunagi ei juhtu. Nojah, siin on ju tegemist erahaiglaga ja mina maksev patsient, kuid ikkagi. Ja ravi taitsa mojub.
Siis veel, et Jorel kolis mujale - jalutas ykspaev oma kottidega lihtsalt valja ja mainis yle ola Olgale, et ma siis nyyd lahen. Ja David Austraaliast lahkus eile. Ja Stefan pohimotteliselt ka. Nii kurb, nii kurb!
27.jaan
Toojuures on jalle igav. Mitte ainult minul, vaid koigil. Ja ylemused on ka ara, nii et hiirtel on pidu. Lihtsalt megakiire aeg naidiste jms-ga on labi ja nyyd siis ei ole midagi teha. Noh, peale kella 3-4 ehk tekib midagi. Seni siis kriban midagi kokku kirjutada, et aega parajaks teha. Niigi olen siin viimasel ajal omale ise tegevust leiutanud ja rohkem itimehe rollis olnud. See on lihtsalt uskumatu, kui lollit nad voivad siin asju teha! Ma pole ammu nainud kedagi nii nyrilt arvutisse andmete sisestamist ja dokumentide loomist! Taielik kilplala! Ja ei ole sugugi lihtne neile selgeks teha, et arvuti on natuke erinev trykimasinast. Aga mis siin imestada, sarnaseid olukordi leiab siin iga paev ja koikjalt. David Inglismaalt elas hiljuti yle yhe eriti jabura. Ta nimelt otsustas omale isikliku tooli osta – sellise ilusa ja punutud. Lasi veel ara ka lakkida. Kui ta sellele jarele laks, ei olnud lakk loomulikult veel paris kuiv, kuid myyja ei tahtnud ka seda kauem enda juures hoida. Mis tekitas jama, sest David laks sinna jala (mida keegi uskuda ei tahtnud) ja plaanis ka tooliga tagasi jalutada, mis aga ei tulnud marja lakiga kone alla. Loomulikult oeldi talle seepeale, et "No problem, no problem" ja myyja pakkus lahkelt, et viib ta kohale oma mootorrattal, kus David saab tagaistmel istuda ja tooli yleval hoida. Loomulikult ta keeldus ja seletas, et see ei ole turvaline ja pealegi on lakk marg. Seepeale Oeldi jalle "No problem, no problem!" ja leiti uus lahendus – David soidab myyja mootorratal tagaistmel ja naitab, kus ta elab, ja koos nendega tuleb myyja sober oma mootorrattaga, teine sober tagaistmel kahe kaega tooli yleval hoidmas!!! Ja nii uskumatu kui see ka pole, just nii see tool kohale saigi.
Laupaeval oli siin Iseseisvuspaev ja 2paevane nadalavahetus. Veetsime selle Pondicherrys (taas). Ilm oli ilus ja linn ise samuti – endiselt. Tore seltskond ja monus ajaveetmine. Mida ei saa oelda teekonna kohta sinna ja tagasi. Enamus seltskonda lahkus juba reede ohtul, meie Rolfiga laupaeva hommikupoole. Juhtus olema eriti haige bussijuht, kes sona otseses mottes vahetpidamata tuututas – ja siinsete busside signaal on koige valjem ja kohutavam heli mailmas! Raakida oli voimatu ja kohale joudes olin kurt vaatamata pleierile ja korvaklappidele.
Tagasi tuli meie korteri rahvas vahe varem. Vahemalt plaan oli jouda vara. Tegelikkuses avastasime bussijaamas meeletud hordid rahvast meiega sama sihtpunktiga. Suht voimatu oli aru saada, kuidas yldse ja millise bussi peale lastakse. Lopuks seisime tykk aega sabas (meie Beatega seisime naistesabas, sest see oli lyhem), et saada broneeringut bussile. Seejarel kulus loputult aega oige bussi leidmiseks. Keegi midagi ei teadnud voi vaitsid taiesti erinevaid asju ja ikka, et meie oma on jargmine buss ja jargmine buss ja jargmine... Nii me siis seal iga bussi juures oma onne proovisime – igaks juhuks veel mitu korda, sest kunagi ju ei tea. No onneks yks neist rohketest jargmistest oligi. Puupysti tais loomulikult. Niisiis veetsime 4tundi sundasendisse istuma surutult loksudes ja rappudes. Kohale joudes tuli labida kohustuslik kemplemine rikshajuhtidega – ja juhtus jalle nutikas sell! Niipea, kui olime ennast sisse pakkinud ja liikuma hakanud, teatas ta, et hind on 80ruupiat n2gu, mitte kokku!!! Kaskisime tal seisma jaada, ronisime valja, oiendasime, lopuks ronisime oma seljakottidega 4si sinna sisse tagasi. Ja uuesti liikuma hakates kordus sama nali! Ytlesime ei ja kaskisime tal lihtsalt soita ning lykkasime kauplemise edasi. Kohale joudes andsime talle tapse raha ja David Inglismaalt pani ta lihtsalt fakti ette, et kas see voi mitte midagi. Ahjaa, tyybi soidustiil oli ka veel taiesti hullumeelne. Ja Pondicherryst oobimiskohta Auroville's juhtusime soitma rikshaga, millel taga "pagasnik" tais kolareid, nii et kotte polnud kuhugi panna. No problem, no problem! jagati meid ja meie seljakotid 2 riksha vahel ara. Kompensatsiooniks noudsime muidugi kolarite kasutamist ja nii me korraliku tamili tymaka saatel kihutades kohale joudsimegi.
Siis veel, et David Austraaliast on endiselt meiega ning tootu. Eriti loll on veel see, et ta ei saa ka kuhugi linnast valja soita, sest kunagi ei tea, millal Aiesec voib helistada ja ta kohale kamandada. Niisiis istub ta enamuse ajast korteris ja surfab internetis voi teeb midagi sarnast. Ta ei saa isegi koristada ja nousid pesta, sest siis saab koristaja tigedaks. Eelmine nadal ei saanud ta veel ka selle parast valja minna, et meile joogivett tooval sellil olid vaaaaga pikad pyhad ja meil joogivesi otsas ja keegi pidi kodus olema juhuks, kui too otsustab valja ilmuda. Ja ta ei saa ka tagasi Austraaliasse soita, sest suutis oma passi ara kaotada ja uue saamisega laheb veel aega.
Parast kakles Yun Joreliga selle loll olemise parast ning oli seetottu arritunud, kuna too ryndas enda kaitsmise asemel hoopis teda. Yritasin teda maha rahustada, yks asi viis teiseni ja lopuks otsustasime keset ood avada Pondycherryst parit veini. Paris koomiline oli oosel vaikselt selle avamisega massata, sest korralikku korgitseri ju ei ole. Magama laksime vist 4ajal. Seetottu kulus pool pyhapaeva ka magamisele ja ylejaanu pesupesemisele, kokkamisele jne.
7.veebr
Ma olen siin olnud juba pea 4kuud, kuid nad pole ikka veel suutnud valja moelda, kuidas mind rakendada. Neil endal muidugi ka situatsioon muutub kogu aeg jne, kuid ikkagi - kaua voib! Viimane nadal aega olen lihtsalt tellimuste haldamiste andmebaasi yritanud luua. Yritanud, sest enne seda ei teadnud ma Accessist mitte midagi. Kusjuures nyyd hakkan aru saama, milleks seda neetud VBAd oli vaja oppida.
Eile kaisime jalle Shenoy Nagari korteris kylas - pohjust oli rohkem kui kyllaga: Irene ja Javieri synnipaev, Hiina uus aasta ning lisaks veel Ed'i lahkumispidu - all-in-one. Seega tana "too" vaga ei edenenud. Ylemust ka tana polnud. Olin selleparast eile ohtul paris tige - ta lubas juba esmaspaevaks mulle mingi tegevuse valja moelda, kuid oli 2paeva Amburis, eile ei olnud mul eriti voimalust tema jutule paaseda, kuigi ootasin veel ka peale toopaeva loppu ning nyyd on ta 2paeva jalle ara ja jargmine nadal laheb yldse Saksamaale. Ja boss nr2 ei otsusta ses suhtes midagi jne. Ja see valjavaatetus tegigi tigedaks. Lisaks veel, et koju saamisega oli jalle yks igavene jama, sest yhtegi rikshat polnud votta voi ei tahtnud nad seda marsruuti ette votta. Isegi jagatud rikshaga osa maast soitmine ei aidanud suurt. Yhes6naga - negatiivsed emotsioonid mollavad. Tagatipuks olen veel koik need 4kuud jarjest kuulnud, et kohe-kohe votame su kaasa Amburi' jne, kuid seni on see vaid jutt ning toenaoliselt selleks jaabki. Igatahes tegelen ma alternatiivide valja motlemisega.
"Toopaev" ei olnudki nii hull. Kaisime nahamessil! Messikeskus asub firmale lahedal ja mul koduteel ning on suht suur. Vaga lahe oli. Sai naha koikvoimalike erievaid nahku ja taldu jms. Liikusime seal kambaga ringi, kuid millegi parast poorduti ikka minu poole. Mis oli isegi hea, sest andis pohjust kysida erinevate viimistluste ja lisandite ja faasi muutvate jms kangaste kohta (voodrid siis). Nagime ka mitmeid masinaid, millest moned olid taitsa ponevad. Naiteks toostuslik tikkimismasin, kuid kohandatud sari tikkimiseks ja seega igavesti suur. Lisaks oskas veel paela ja litreid ka ommelda. Ja Lectra tyypi loikur nahale, mis yhest otsast loikab ja teises otsas samal ajal saad paigutust teha, arvestades koik naha kuju isearasusi ja defekte. No ja igasugu muud varki ka, mis andis moningase ettekujutuse olemasolevatest voimalustest. Lopetuseks ostsin veel rahvuslikus stiilis kasitoona tikitud kingad. Punased, uhked ja kellukestega. Vaga armsad, kuigi ma ei kujuta veel ette, kus ma neid kanda saan.
2.veebr.
Tanane paev algas majaomaniku yllatusvisiidiga. Midagi head see muidugi ei tahendanud. Probleemiks oli, et keegi meist oli toonud oma sobrad korvalt slummist majja ja see tekitas paanikat, et ei ole turvaline teistele, ohtlik jne. See keegi oli loomulikult Jorel. Mitte, et ma arvaksin, et ta sobrad kuidagi ohtlikud oleksid. See on see indialaste klassivahe asi, kus iga vahegi paremal jarjel olev kodanik peab vaesemaid harimatuteks metslasteks, kurikaelteks jne. Nende arvamust muuta on aga mottetu. Igatahes noudis omanik meilt nimekirja koigi korteri elanike nimede ja tookohtadega ning edaspidi on varav raudselt lukus ja sisse saamiseks peame turvamehe yles ajama. Niipalju suutsime siiski labi raakida, et 10 asemel 11st, sest vahel tuleme hilja toolt. (Enamasti kyll peo pealt). Aga Joreli tegude parast on meil varemgi omanikuga probleeme olnud ja ka sel korral mainiti seda ainult tydrukute korteri asja. Iseenesest ei tee ta ju midagi erilist, kuid ta suudab koike teha nii lollil moel, et see tekitab pahandust.
Kaisin eile Vodafone kontoris ja sain uue sim kaardi. Pidi 20min parast aktiveeruma, kuid see 20min kestab senini - IST - Indian Stretchable Time. Pean ohtul uuesti sinna minema.
Onneks on mul mu vana telefon kaasas ja ka numbri saan ilmselt sama tagasi, kuid jama ikkagi ja koik kontaktid on lainud. Pluss hulk sekeldamist. F...! F...! F...!
29.jaanuar
Paistab, et India ei moju mu ajutegeusele hasti. Tana hommikul avastasin juba rikshas ja teel olles, et ma unustasin raha kaasa votta. Ja rahakotis laiutas taielik tyhjus, sest eile oli umbes sama teema ja lugesin koik viimased ruupiad kokku, et poes soogi eest maksta. Pidin siis tagasi raha jargi minema. Nii piinlik!
Yldiselt valmistusin jarjekordseks megaigavaks ja tegevusetuks paevaks. Eile ju lugesin pool paeva Rough Guide'i ja ylejaanud pool raakisin kolleegidele Eestist. Neil ei seostunud see mitte millegagi – mis kliima, mis jalanoud, mida iganes – nagu teine planeet. Ainuke aratundmisroom oli Skype. Nad ise ka surfasid enamuse aja netis voi tegelesid jamaga. Toolised omblesid lihtsalt sisetaldu, neil yldse midagi teha oleks. Ylemused ka ara ju!
Yllataval kombel oli tana ylemus kohal. Ja mul alustuseks isegi moned saapad yle vaadata. Jalutasin siis ylemuse juurde ja kysisin tegevust. Ta leiutaski mulle organisatsioonikaardi vormistamise vms paberitoo. Ainult, et ikkagi vaga indialikult. Nad/ta ei tea veel isegi, mismoodi see uus struktuur valja nagema hakkab, seega ei saa ma ka midagi joonistada ja mingit personalivajaduse nimekirja tekitada. Yhesonaga: mul on tooylesanne, kuid taita ma seda ei saa. Ja see ei ole sugugi esimene taoline juhus. Kuigi mu ylemus on igati asjalik ja moistlik sell. Eks see tooylesanne oli nii kaigupealt leiutatud ja bossil liiga palju asju, millega tegeleda, kuid natuke rohkem ette motlemist kuluks siin ara kyll.
Louna ajal sain jalle nalja. Laksin tana teise restorani sooma. See igapaevane on kallivoitu (keskmiselt 100Rs) ja menyy tyytab juba ara ka. No ja kui ma sellesse teise, tyypilisse indialikku sisse jalutasin, vaatasid koik mind kui ilmutust. Ja siis kukkusid sebima – ventilaator lylitati sisse, minu laud pyhiti ekstra puhtaks, restorani manedzer isiklikult vottis mu tellimuse ja ytles selle korvalseisvale kelnerile edasi, mu lassi toodi varviliste piltidega plasttopsikus ja salvratikusse massitult (papptopsid ja salvratikud olid loomulikult ainult minul) jne. See oli nii koomiline!
Olen vist juba korduvalt maininud, et Chennai on yks rovedamaid ja rapasemaid linnu Indias. Seni oleme leidnud sellel ainult yhe hea omaduse – see ei ole vaga turistide rohke. Keegi ei yrita sulle siin igal sammul midagi myya ega pahe maarida voi sind petta ja teise valge inimese nagemine on suht haruldane (v.a peamine kaubanduskeskus Spencer Plaza). Teisest kyljest tahendab see muidugi, et igat valget inimest vahitakse kui ilmaimet ja ma pean ettevaatlik olema, et liiklusonnetusi mitte tekitada. Ja eelkirjeldatud olukordi tuleb ikka ette. Aga yldiselt hakkab ka mul hirm tekkima, et tagasi Eestis voin saada alavaarsuskompleksi, sest keegi ei vaata ega pea mind eriliseks.