Koikse paremat uut aastat koigile!
Minu jaoks on see aasta igatahes alanud suht uskumatult!. 1. Ma tootasin 1.jaanuaril! 2. Ma tootasin ohtul kella 10ni 3. Ma tootasin 1.jaanuaril kella 10ni ohtul! Ausona, kui nad mulle ytlesid, et 1.jaanuaril ei olegi puhkepaev, ei suutnud ma seda kohe kuidagi uskuda. Kysisin seda umbes 5erinevalt inimeselt ja monelt veel kaks korda, et olla kindel, et nad mu yle nalja ei tee. No ei teinud. Pyydsin neile kyll seletada, et Eestis on see ainuke paev aastas, kus isegi bussid ei soida, kuid ei midagi. Ja tagatipuks ei saanud ma ka 31.ohtul toolt kuidagi tulema. Lopuks leidsin 7ajal sobiva momendi lahkumisEks ja kulutasin meeletult aega, et riksha leida.
Aastavahetuse tahistamisel olime Yuniga kahekesi - koik teised randavad ringi. Ega meil mingit konkreetset plaani polnudki, peaasi, et kusagile pittu saaks. Algul proovisime lahedlasuva hotelli juures asuvat yhte vahestest ooklubidest Chennais - seal kysiti sissepaasu eest 3000ruupiat nagu! No see on roogatu ju! Laksime siis teise hotelli baari-klubisse, kus mingid tyybid meile piletid ostsid, sest kohaliku kombe kohaselt on sissepaas ainult paaridena ning india tydrukud eriti ohtuti ringi ei konda. See oli siis selle eest, et nad yldse sisse said. Nad muidugi yritasid meiega semudeks saada ja trygisid vagisi meie kylje alla tantsima. Ning mitte ainult nemad - vahepeal tundus juba, et koik baari tropid tunglevad meie ymber tantsida ning muljet avaldada. Mis oli tyytu. Ja ilmselt tuleb meil ylimalt hea aasta, sest seda soovis meile kogu asutusetais rahvast. Aga siiski lasime sealt ysna ruttu peale keskood jalga.
Uskumatu, kuid jargmisel paeval ma laksingi toole! Mitte kyll 9ks - magasin end rahulikult valja ja soin tublisti hommikust ja joudsin nii nagu joudsin... Nii peale 11st. Ja venis see toopaev kuni 10ni! See naidiste hooaeg ja viimasel minutil tegemine ja kvaliteediprobleemid on ikka niivord universaalne probleem kogu maailmas. Onneks toi mu ylemus mu ohtul koju... Mootorrattal!
Ja veel yks uskumatu asi - mul oli tana paev labi tegemist ja lausa kiire!
4.jaan
Mul on ka kultuurishokk. Mitte Indiast, vaid Jorelist (see brasiillane meie korteris). Vahe sellest, et tema kombed ja kaitumine sarnaneb rohkem ahvipardikule ning tavaparane suhtlemine temaga on lootusetu yritus, magab ta madratsiga rodul. No ja vihma korral selles tyhjas voodis, mida me elutoas sohvana kasutame. Ehkki me oleme talle yritanud selgeks teha, et magagu omas voodis. No ja oli mul siis tore kyll tana hommikul toast valjuda ja naha teda seal magamas pyksid rebadel ja intiimsed ihuliikmed nahtaval!
6. Jaanuar vist juba
Peale jarjekordset 10ni veninud toopaeva (ja kojusoitu mootorrattal) kysisin oma ylemuselt, et kas sobib, kui ma homme ei tule. Naidiseid, mida siis saata ja nagunii ei ole. No ja ta noustuski. Ehk siis kahepaevane nadalalopp! Koju joudes avastasin tagasi joudnud Olga ja tema sobranna Anja ning ka Pasha oli meil. Nad plaansid soitu Pondycherry'sse ning ma haakisin ennast kaasa. See on eraldi osariik ja vabamajandustsoon Chennaist u.3,5tunni kaugusel. Endise Prantsuse kolooniana vaga prantslaslik ning alkohol, ja ka vein, normaalselt saadaval ning odavam. Toit ka euroopalik - jess, jess! Mere aares muidugi.
Peale lounat soitsime oobimiskohta u.12km linnast eemal. Kuna seal on kyllalt palju turiste, siis riksha kauplemine vottis kohutavalt palju aega. Kuid tulemus oli seda vaart - 75ruupia eest saime nii palju laulu, tantsu ja lolli jutu ajamist, et ei joua ara imestada. Kust mujalt sa sellist meelelahutust leiad!
Oobimiskohaks oli meil palmilehtedest punutud majake postide otsas. Magada tuli kyll madratsitel ja tingimused olid rohkem telgi moodi (elekter siiski oli), kuid see oli nii lahe onnike ning u.50m veepiirist. Taiuslik koht mittemidagi tegemiseks.
Kuna nii Pasha kui Anja on venelased, siis on loomulik, et nad omavahel vene keeles raagivad. Ja kuna ka mina seda kuigivord valdan, siis leppisime kooku vene keele kasutamises. No nii lihtne see muidugi ei ole! Minu jaoks oli muidugi koige raskem yhelt voorkeelelt teisele lylituda, seda enam, et vahepeal tuli kohalikega inglise keelt raakida. Aju lihtsalt jookseb kokku. Ja mitte ainult minul, vaid teistel nais sama probleem olevat. Nii me raakisimegi kohati inglise, kohati vene keeles, kusjuures ymber lylitumine kais taiesti markamatult. Tihti (eriti minul) olid osad sonad lauses yhes, osad teises keeles voi pool lauset yhe, pool teises keeles ja aegajalt leiutasin ma ka uusi sonu. Aju teeb trikke. Eestis raakisin ka paeva jooksul nii vene kui inglisevkeeles, kuid eesti keele baasilt yhele voi teisele ymber lylitumine oli lihtsam. Kui naiteks inglise keelsetbjuttu vene keelde tolkima pidin, siis muidugi tekkis ka kerelt probleeme. Nyyd on aga veel hullem, sest peamine suhtluskeel on inglise ning mu aju alles tegeleb eesti keeles motlemiselt inglise keeles motlemisele yle minemisega. Esimestel nadalatel oli vene keele raakimine siin lausa lootusetu yritus.
Jargmisel paeval yritasin ka ujuda, kuid lained olid liiga tugevad. Piirdusime siis pelgalt paevitamsega. Mis ei olnud sugugi lihtne. Indialased teatavasti ei paevita ning kaivad rannas niisama patseerimas ning naised kaivad isegi lainetes oma saride ja kurtadega. No ja kujutage siis ette, milline erand on 2valget naist bikiinides. Valisime kyll korvalisema koha ja aja, kuid sellegi poolest olime peamine vaatamisvaarsus ja anatoomiatund. Pashal oli tykk tegemist meie turvamisega.
Rikshajuhtidega paistis meil vedavat. Bussijaamast koju oli mul yks erkroosa suusamytsiga. Nimelt on siin praegu talv ja kohati langeb ohutemperatuur "ainult" 21C-ni. Seepeale kaituvad koik kui pojjanabale sattunud. Bussis ka on neil suusamytsid peas, monel veel lausa roovlimask. Naistel on siin mingi eriti tobe peakate - midagi salli, ratiku ja mytsi vahepealset, mis loua alla kinni seotakse, kusjuures kootud ja triibuline. See on yks asi siin, mida kindlasti pildistada tahan- seni pole see veel onnestunud. Aga kui magedes olime, siis oli toeliselt imelik naha ohtul fliisides ja tutimytsidEs indialasi. Oli kyll kylm, kuid vaga harjumatu vaatepilt.
Koju joudes tutvusin Beata ja Stefaniga Saksamaalt. Stefan on Beata peika, kes moneks ajaks temaga kaasa tuli. Paistavad toredad olema. Lisaks on meil ka David Austraaliast, kes saabus vahetult enne Joule, kuid ta too algus nihkub mingitel seletamatutel asjaoludel ikka edasi ja edasi. Lisaks sai ta alles siin teada, et ta tookoht ei olegi Chennais, vaid kusagil paraporgus hoopis.
7.jaan
Appi, kui piinlik moment mul just oli! Mul oli seni palk saamata, sest polnud aega ega viitsimist peakontorisse sellele jargi minna. Tana hommikul siis laksin, kuid kassiiri polnud kohal. Ramesh korraldas siis asja nii, et ta selle mulle ise ara toob, sest minu osakond asub peakontorist u.2,5km kaugusel. No ja tuligi siis too kassiir minu osakonda ning maksis mulle palga valja. 21tuh sajalistes! See on 2 pangapakki ja veel vaheke peale. Seisin selle rahapatakaga seal nagu lollakas - ei ymbrikut, ei pakendit, paberid laual koigile nahtaval, inimesed saalivad sisse valja ning klaasseinad ja koigi vaatevaljas niikuinii! Lisaks pidin selle patakaga veel kogu kontori labima ja seda veel kusagil hoiustama ka. Kysisin ikka mingi ymbriku, kuid piinlik oli ikkagi. Seda enam, et summa on teiste palkadega vorreldes ikka suur ning enamus on seal alustanud praktikantidena ilma igasuguse palgata. Jarjekordne kultuurishokk. Aga vahemasti ei pea ma enam muretsema, et madrats liiga ohuke on.
8.jaan
Oo ettearvamatu India! Eilse paeva jooksul tuli neid yllatusi koguni kaks. Esiteks sisuliselt likvideeritakse mu firma ja vabrik Chennais - vara laheb naaberkrundil asuva omaniku venna vabriku valdusesse ning peakontor viiakse yle Ambur'i. Ma ei teagi, mis saab tootearendusest, ehk minu osakonnast. Ametlikult peaks asi toimuma alates aprillist ja mind mitte puudutama, kuid mine tea.
Teine uudis oli, et T. Nagari korteris elavad praktikandid tosteti nende korterist valja! Aiesec oli unustanud voi jatnud lepingu pikendamata ja teatas eile neile lihtsalt, et teil on 3paeva aega valja kolida. Rhiannon otsustas, et tema kolib Javieriga siis meile omasse vanasse tuppa tagasi. No ja see on nyyd suure probleemi allikas, sest esiteks tahab Beata selles toas elada. Teiseks tahendaks see, et siis oleks pea koikides tubades tuba jagamas poiss ja tydruk, mille peale meie majaomanik meid kindlasti valja viskaks. Rhiannon jalle ei tunnista mingeid muid variante. Mitte, et neid vaga palju oleks. Igatahes otsutasime eile oma korteri siseselt, et Beata saab eesoiguse tuba valida ja jagab seda siis Rhiannoniga ning Javier siis Maksimiga ning Rhiannon uue tulijana peab sellega lihtsalt leppima. Lihtsalt see muidugi ei lahe. Hea meelega annaks kohalikule Aiesecile sellise jama eest peksa, kuid mis see aitab: nad on lihtsalt syydimatud lapsed.
No comments:
Post a Comment