Veel yks nadalavahetus Chennais, veelkord Ambur.

Ohjah. Ei mingit pulma Bangalores. Ma olin piisavalt blond, et jatta mineku korraldamine teiste (loe: indialaste) hooleks ning loomulikult ei olnud siis enam ei pileteid ega hotelle, kui nad seda korraldama hakkasid. Kompensatsiooniks organiseeriti mind tana Ambur'is toimunud sama pulma vastuvotule. India, ja eriti Amburi' ja moslemi pulm kestab ju nadala.

Tseremooniat ma siis ei nainud. Vastuvott oli... Jalle ei oska ma midagi kohe oelda. Betty oli igatahes roomus, et mina ka olin, sest vastasel juhul oleks ta meeste poolel ainuke naine olnud. Moslemi pulmal pole ju midagi pistmist armastuse voi romantikaga. Mehed ja naised on eraldi ruumides ja pidudel. Meile (sh. Richardile, sest valge mees voib su naist naha) tehti suur erand ja viidi naiste poolele ning naidati pruuti.

Teist nii onnetut pruuti on raske leida. Ta ei tostnud kordagi silmi ega vaadanud kellegi otsa. Kui me sisenesime, siis istus ta yksipaini ees poodiumil ratik pahe tommatud. Meie juurde ta praktitliselt talutati. Kui Betty onne soovides ta katest kinni vottis, tombus ta nagu eemale ja veel rohkem krampi. Ei oskagi oelda, millest. Ja see peaks olema koige onnelikum paev su elus! Parvez on kena, tore ja hea poiss ning kindlasti hea abikaasa, kuid... Olla haritud tydruk kaasaegsest Bangalorest, abielluda mehega, keda sa isegi nainud ei ole, jagada temaga voodit ning kolida siis elama tema pere juurde tagurlikku Amburi' - ei tee just yleliia roomsaks, jah.

Edasi oli siis pulmalaud. Meie olime eraldi lauas eraldi ruumis, kus olid isegi taldrikud, nuga ja kahvel - igaks juhuks olime kylalistemajast omale kahvlid kaasa ka votnud, et ei peaks katega sooma. Toit oli maitsev ja yldse mitte liiga terav. Ja lopuks sain ara proovitud ka kuulsa originaalse biryani.

Nadalavahetusest siis ka. Laupaeval korralda Aiesec holi tahistamise kusagil rannas. Mina paraku olin tool, kuna see pulma asi oli siis veel lahtine ning muidu ma nagu yldse enam tool ei kaiks. Ohtul oli Egmore korteris vaike pidu, kuid Aiesec'i "volupallikesed" olid meie niigi horedaid ridu veelgi julmalt harvendanud.

Pyhapaeval ja esmaspaeval sadas. Ainuke, mis me siis tegime, oli louna ja kohvik Davidiga. Oleme temaga viimasel ajal palju koos aega veetnud - vaga tore, huvitav ja vaimukas kuju.

Aaaa, f...! Rong jaab, lisaks juba valjakuulutatud tunnile, veel 20min hiljaks!

Esmaspaev oli mulle igatahes vaga sinine. Ei teagi miks. Pidin oma reisi suhtes mingi otsuse tegema ja piletid broneerima (mis on ylemoistuse raske) ning ilm oli vastikult kuum ja niiske ning kogu olemine kuidagi roidunud. Tyypiline eestlaslik depressiooniseisund seega. Ja siis veel igasugu vaikseid jamasid. Igatahes on mul nyyd olemas piletid Hampisse ja sinna ma ka ilmselt jaan, sest sealt edasi on koik rongid valja myydud. Aga maailm pidavat olema julgete paralt.

Natuke lobusamat ka. Mul ja tana votmata vaga lahe foto - kitsed lihuniku korval magamas betoonkorgendikul, justkui roomsalt oma jarekorda ootamas. Richard narritas yht kitse, kes meil aarepealt auto ette koperdas, et vaata ette, muidu oled kohe biryani.