Oobisin ja soin koos teiste kylaliste ja voortoolistega firma kylalistemajas. Mis on igati kena, hea sook, ilus tuba, meeletult suur ja monus voodi, televiisor ja taielik vaikus hommikul - mida sa hing veel ihaldada oskad. Chennais on igal hommikul esimeseks heliks, mida kuulen, kellegi pikk rogisemine ja sylitus. Seega igati meeldiv vaheldus.
Esimesel ohtul tegime linna peal vaikese tiiru. Nojah... Ei oskagi kohe midagi oelda. Veel vaiksemad ja veelgi tolmusemad tanavad, inimesed sagimas, tillukesed poed, turg. Absoluutselt koik moslemi naised olid burka's ja ohtusel ajal olid tanaval valdavalt mehed. Elukeskkond pidavat olema meeletult saastatud - seda peamiselt nahaparkimistehaste tottu, kelle kunagised kemikaalid pohjavee ja pinnase ara rikkusid.
Kuna linnas ei ole ohtuti midagi teha, tuli leppida voorastemaja seltskonnaga. Mille yle ei saa muidugi kurta. Olid ju isegi kenad poisid Rumeeniast silmaroomuks. Kasutasin siis juhust kysida Ritchardilt, et mis oli tema algne idee meid praktikale vottes. Tal olevat Taanist selles osas head kogemused, kuid siin see lihtsalt ei tootavat. Ja ta suutis selle ka suhteliselt lihtsalt ara seletada. Et koik see jama ja lollus, mis ma siin nainud olen, on sellest, et nad lihtsalt ei taha muutuda. Et koik on usus kinni, mis ei luba milleski kahelda. Et perekonnas kontrollivad koike mehe vanemad, kes dikteerivad, kas naine laheb tana toole voi yldse kuidas mees oma naisega suhtlema peab. Ja mis otsuseid sa siis vabrikus ootad inimestelt, kes ei tee oma elus kuni vanemate surmani yhtegi otsust? Jne jne. Masendav.
No comments:
Post a Comment