29.jaanuar
Paistab, et India ei moju mu ajutegeusele hasti. Tana hommikul avastasin juba rikshas ja teel olles, et ma unustasin raha kaasa votta. Ja rahakotis laiutas taielik tyhjus, sest eile oli umbes sama teema ja lugesin koik viimased ruupiad kokku, et poes soogi eest maksta. Pidin siis tagasi raha jargi minema. Nii piinlik!
Yldiselt valmistusin jarjekordseks megaigavaks ja tegevusetuks paevaks. Eile ju lugesin pool paeva Rough Guide'i ja ylejaanud pool raakisin kolleegidele Eestist. Neil ei seostunud see mitte millegagi – mis kliima, mis jalanoud, mida iganes – nagu teine planeet. Ainuke aratundmisroom oli Skype. Nad ise ka surfasid enamuse aja netis voi tegelesid jamaga. Toolised omblesid lihtsalt sisetaldu, neil yldse midagi teha oleks. Ylemused ka ara ju!
Yllataval kombel oli tana ylemus kohal. Ja mul alustuseks isegi moned saapad yle vaadata. Jalutasin siis ylemuse juurde ja kysisin tegevust. Ta leiutaski mulle organisatsioonikaardi vormistamise vms paberitoo. Ainult, et ikkagi vaga indialikult. Nad/ta ei tea veel isegi, mismoodi see uus struktuur valja nagema hakkab, seega ei saa ma ka midagi joonistada ja mingit personalivajaduse nimekirja tekitada. Yhesonaga: mul on tooylesanne, kuid taita ma seda ei saa. Ja see ei ole sugugi esimene taoline juhus. Kuigi mu ylemus on igati asjalik ja moistlik sell. Eks see tooylesanne oli nii kaigupealt leiutatud ja bossil liiga palju asju, millega tegeleda, kuid natuke rohkem ette motlemist kuluks siin ara kyll.
Louna ajal sain jalle nalja. Laksin tana teise restorani sooma. See igapaevane on kallivoitu (keskmiselt 100Rs) ja menyy tyytab juba ara ka. No ja kui ma sellesse teise, tyypilisse indialikku sisse jalutasin, vaatasid koik mind kui ilmutust. Ja siis kukkusid sebima – ventilaator lylitati sisse, minu laud pyhiti ekstra puhtaks, restorani manedzer isiklikult vottis mu tellimuse ja ytles selle korvalseisvale kelnerile edasi, mu lassi toodi varviliste piltidega plasttopsikus ja salvratikusse massitult (papptopsid ja salvratikud olid loomulikult ainult minul) jne. See oli nii koomiline!
Olen vist juba korduvalt maininud, et Chennai on yks rovedamaid ja rapasemaid linnu Indias. Seni oleme leidnud sellel ainult yhe hea omaduse – see ei ole vaga turistide rohke. Keegi ei yrita sulle siin igal sammul midagi myya ega pahe maarida voi sind petta ja teise valge inimese nagemine on suht haruldane (v.a peamine kaubanduskeskus Spencer Plaza). Teisest kyljest tahendab see muidugi, et igat valget inimest vahitakse kui ilmaimet ja ma pean ettevaatlik olema, et liiklusonnetusi mitte tekitada. Ja eelkirjeldatud olukordi tuleb ikka ette. Aga yldiselt hakkab ka mul hirm tekkima, et tagasi Eestis voin saada alavaarsuskompleksi, sest keegi ei vaata ega pea mind eriliseks.
1 comment:
Hmm...elasin 6 kuud Jaipuris, mis kuulub Indiat külastavate turistide kuldsesse kolmnurka st. neid seal ikka leidub, aga sellegipoolest jõllitasid kohalikud meid lakkamatult. Tundub, et sealsel inimesel on lihtsalt kuldkala mälu - lihtsalt imestab siiralt kogu aeg kõige üle, mida näeb.
Post a Comment