Kokkuvottes oli mul vaga hea paev. Arkama pidin kyll enne viit, et rongile jouda, kuid rong oli kena ja minuga samas vagunis olnud omanik (arvasin, et ta on mu ylemusega samas vagunis) saatis mulle ajalehe ja puha. Tehas(ed) oli ka meeldiv yllatus - suur, puhas, korras, organiseeritud... Isegi naised olid toopluusidesse riietatud - kyll saride peal, kuid asi seegi, sest Chennai tehases lasevad nad oma saride ja salwaride lehvides masinate vahel ringi. Inimesed tundusid ka asjalikumad ja toimekamad ning nende inglise keele aksent taiesti arusaadav. Yksteise voidu vedasid nad mind ringi ja seletasid, mulle tutvustati oma sadakonda inimest (annaks jumal, et ma sinna tagasi ei peaks minema, sest ma ei maleta neist yhegi nime) ja koik olid ylisobralikud. Iga mind Chennaist teadev inimene tegi muga juttu jne. Ahjaa, Eesti tundus ylkeeruline haaldada ja meelde jatta. Ja kui ytlesin, et see on Soome korval (yks klient on Soomest), siis tuli valja, et Eesti asub saarel Soome lahedal. Vahepeal tekkis aga tunne kui loomaaiaeksemplril, sest mind vahtis suu ammuli tuhatkond inimest. Parim lahendus seelles olukorras tundus olevat: "Just smile and wave". Onneks saabus varsti louna.
Lounat soime korval asuvas firma kylalistemajas. Vaga ilus interjoor, hea toit (loomaliha!) ja nuga ja kahvel. Lauanaabriks pr. Bevan. St boss nr 2 naine, kes ka firmas tootab, taanlanna. Jutustasime pikalt India jms teemal ja ylejaanud pool paeva veetsin tema sabas. Oppisin ja kuulsin ysna palju. Ta on vaga meeldiv naisterahvas ja mulle meeldib ka see, kuidas ta oma liinis asju korraldab.
Ja tagasiteel rongis istusin oma bossiga korvuti ning see oli esimene kord, kui temaga pikemalt raakida sain.
No comments:
Post a Comment